Juhtkiri: meie liitlase uus välisminister
Mingil määral võib Briti peaministri Theresa May valikut mõista. Referendumi ajal oli May Euroopa Liitu jäämise pooldajate leeris. Brexitit ellu viivat valitsust ei saa ju koostada selle pooldajateta, muidu saavad nad sind hiljem elu lõpuni süüdistada, et sa ei kaubelnud välja küllalt häid tingimusi. Brexiti-kampaaniat teinud poliitikuid Brexiti seisukohast olulistele ministrikohtadele pannes on peaministril võimalik kirjutada enda arvele suur osa edust, kui see peaks Brexitit saatma, aga veeretada ebaedu – tõenäolisem tulemus – Johnsoni ja ta mõttekaaslaste kaela (ja õigusega).
Pigem võiks küsida, miks Konservatiivse Partei liidri rolli ja peaministri ametit kartma löönud Johnson nõustus välisministriks hakkama. Edevusest? Kas Johnson arvab, et kui riik annab ameti, siis tuleb sellega automaatselt kaasa välisriikide lugupidamine, kuigi ta on paljusid neist varem solvanud? Solvamine solvamiseks, see on võimalik unustada, kui järge ei tule ja inimene hakkab asjalikumaks. Hullem on see, et pole selgust, millised on selle eneseimetleja, klouni, sarivaletaja – Briti meedias tema kohta kasutatud väljendid – tegelikud välispoliitilised seisukohad. Näiteks on Johnson öelnud, et Ukraina kriisis on süüdi Euroopa Liit. Tõsi küll, too sõnavõtt oli EL-i välis- ja kaitsepoliitiliste ambitsioonide kriitika, milles euroskeptik Johnson rääkis, et NATO, mitte EL on Euroopas rahu garant.
Tõhusa koostööni EL-i välisministrite, samuti USA jt riikide juhtidega ei ole Johnsonil igatahes lihtne jõuda. Maailm on näinud palju ekstravagantseid riigipäid, aga välisministrid oskavad vajaduse korral olla diplomaatilised, diskreetsed ja ka usaldusväärsed. Johnson ei ole sellist külge veel näidanud. Ta oli küll 1990-ndate alguses The Daily Telegraphi korrespondent Brüsselis Euroopa Komisjoni juures, oskab soravalt prantsuse ja itaalia keelt ning mõistab ka saksa ja hispaania keelt. Aga kas see on piisav aines, et kehastuda staarpoliitikust tugevaks välisministriks? Tahaks väga, et oleks – Suurbritannia on ju meie tähtis liitlane. Ent peale palja lootuse pole praegu suurt millelegi toetuda.
