Juhtkiri: Meie omasid pekstakse
Kui panna kokku see, mida räägib rahvasuu säärasest rahavasterändest meil või mõnel teisel EL-i väljarändemaal ja mida Suurbritannias, saame väga veidra pildi. Meil Eestis halavad paljud selle pärast, et maa jookseb rahvast tühjaks ja napib arste, oskustöölisi, maksumaksjaid, kliente. Lühidalt: riigil napib raha, sest inimesed lähevad Soome või Lääne-Euroopasse tööle ning maksavad oma maksud ja kulutavad suurema osa teenitud palgast seal. Suurbritannias seevastu halatakse selle pärast, et immigrandid võtavad ära kohalike inimeste töökohad, kurnavad riigi sotsiaal-, kooli- ja tervishoiusüsteemi. Lühidalt: riigil napib raha, sest immigrandid ei maksa (piisavalt) makse ja kuritarvitavad heaoluriigi sotsiaalsüsteemi hüvesid.
Ei ole vaja suurt taiplikkust mõistmaks, et mõlemal pool „heaolujoont” maalitakse olukorrast tugevamate värvidega pilt, kui on tegelikult põhjust. Üksikisikute tasandil võib muidugi leida igasuguseid näiteid – nii EL-i-sisese tööjõu vaba liikumise poolt kui ka vastu –, aga poliitilisi otsuseid tehes peaks lähtuma ikka tervikut hõlmavatest uuringutest, mitte äärmuslikest üksiknäidetest. Ja tervikut hõlmavad uuringud ütlevad, et immigrandid annavad Briti majandusele rohkem, kui nad sellest võtavad.
Ennem võiksid tööjõu vaba liikumise vastu võidelda Ida-Euroopa riikide kui Suurbritannia poliitikud, sest meie makromajanduslik kasu liikumisvabadusest on kaudsem ja mitte nii kohene kui väljarändajate vastuvõtjatel. Meie kasu ilmneb, kui väljarändajad osa võõrsil teenitud raha koju saadavad või ükskord kogenuma, jõukama või ettevõtlikumana kodumaale naasevad.
Brittide hirm nende sotsiaalsüsteemi kuritarvitamise pärast on samuti üle paisutatud, sest sotsiaaltoetustest elamine nõuab „oskusteavet”, mida immigrantidel napib.
Cameroni kampaania võib olla talle sissepoliitiliselt kasulik, aga laiemas plaanis on see alatu ja vähe põhjendatud.
