Kaks Euroopa juhi kohta on juba täidetud. Sotsialistist Martin Schulzi tagasivalimine Euroopa parlamendi etteotsa möödus ekstsessideta, kuid Euroopa komisjoni juhikoha mehitamine konservatiivi Jean-Claude Junckeriga tekitas kerge poliitilise maavärina. Esimest korda kinnitati sellisele ametikohale inimene mitte konsensuslikult, aga enamushääletusega. Vastu oli niigi euroskeptiline Suurbritannia, kes suutis ainsa liitlase leida Ungaris. Hea märgina ütlevad britid praegu, et on valmis Junckeriga koostööd tegema. Ent just jahmatus üksmeele puudumise üle näitab, kui rabedalt tundlik on Euroopa poliitika.

Järelejäänud kahest kohast väga prestiižsena kõlava ülemkogu juhi postile on mitu kvaliteetväljaannet nimetanud ka Andrus Ansipi võimaliku kandidatuuri. Tema kasuks räägib Eesti edukas majanduspoliitika ja kogemus Euroopa ühe pikaealisema valitsusjuhina. Ülemäära kõrge ameti tõenäosus siiski pole.

Küll on Eestil võimalik näidata ühe hoobiga kompromissivalmidust, heanaaberlikkust ja mis peamine, just meile sobivate väärtuste eest seismist. Nii viitavad geograafilised, poliitilised ja soolised kriteeriumid, et päris hea tõenäosus on tõusta Euroopa välispoliitikat esindama Itaalia välisministril Federica Mogherinil, kelle aupaklik poliitika Venemaa ja tema juhi Vladimir Putini vastu erineb siinse piirkonna ohutunnetusest märgatavalt. Kui aga peaks läbi minema itaallase kandidatuur, kõlaks üsna loogilisena, kui Euroopa ülemkogu asuks vastukaaluna juhtima keegi siitkandist – soovitavalt konservatiiv. Ka selle mehe nimi on käinud läbi samadest väljaannetest, millest Ansipi oma. Tegemist on Läti ekspeaministri Valdis Dombrovskisega. Kui Ansipi asemel jääb sõelale just meie naabri kandidatuur, tuleks oma jõud tema selja taha panna. Nii suures mängus on ka lätlane eestlane.

Poliitikast

Eestil on Läti ekspeaministrit toetades võimalik näidata end kompromissialti ja koostöövalmina.