Kokkuleppele peaminister Taavi Rõivas ja Soome peaminister Alexander Stubb sel nädalal lõpuks ikkagi jõudsid. Rõivas on kompromissi saavutamise üle uhke. Üleeile „Aktuaalses kaameras” kriitikat pareerides ütles ta, et kokkulepet võib „sama hästi ka triumfiks nimetada”. Kui pidada Vene gaasist sõltumise vähendamist esmatähtsaks, siis on tore, et kokkulepe lõpuks sündis. Sel kümnendil sellest Vene gaasile reaalset alternatiivi küll ei sünni, aga 2020. aastateks tõenäoliselt küll.

Eesti ja Soome on praegu konkreetselt kokku leppinud ainult gaasijuhtme Balticconnector ehitamise. Rahataotlus tuleb Euroopa Komisjonile esitada tuleva aasta kevadeks ja valmis peab juhe saama 2019. aastaks. Ent LNG terminali puhul, mida on vaja, et süsteemi saaks lasta ka muud gaasi peale Gazpromi oma, jäid olulised asjad esialgu lahtiseks. Kokkuleppe järgi ehitatakse terminal Soome, kuid kui soomlased pole 2016. aastaks nii kaugele jõudnud, et EL-ile rahastamistaotlus esitada, siis läheb ehitamisõigus Eestile. Kui Eesti tahab, võib ta endale ehitada väikese SOS-terminali, kuid selle jaoks on keeruline EL-ist kaasrahastust saada.

Kui pidada esmatähtsaks mitte sõltuvuse vähendamist, vaid muid terminali rajamisega kaasnevaid hüvesid, siis ei saa kokkulepet triumfiks nimetada. Näiteks meie ministrite Soome ametivennad saavad nüüd uhkustada, et loovad terminali rajamiseks ja käigus hoidmiseks uusi töökohti. Peale selle tehakse terminali rajamisega kaasnevad suurte gaasitarbijate investeeringud nüüd pigem Balticconnectori Soome- kui Eesti-poolsesse otsa.

Muskleid näitava Venemaa taustal võib tunduda, et tühja neist töökohtadest ja investeeringutest – hea, kui viie aasta pärast tuleks gaasisõltumatuski. Ent viie aasta pärast võib paljugi teisiti olla – konkureerivate energiaallikate hind ja kättesaadavus võib muutuda, Venemaa rahuneda vms – ja näidata hiigelinvesteeringu majanduslikke aspekte teises valguses.