Eestis oli sellist jõudu politsei hinnangul vaja kõigest kahe mehe vahistamiseks, nagu selgus kunsti- ja muusikafestivalil Patarei Kultuuritolm. Kusjuures politseipatrullide saabudes olid mehed juba pisargaasi kasutanud turvameeste pilgu all.

Politseil on toimunust oma versioon, ent trobikond pealtnägijaid ja videokaadrid ei taha sellega nõustuda. Pirados Corporation OÜ tellimusel valminud analüüsiva videolõigu objektiivsuse üle võib vaielda, ent tol õhtul püütud toored kaadrid ei jäta mitmeti mõistmiseks ruumi. Turvameeste ootamatust pisargaasi kasutamisest ning muust füüsilisest kohtlemisest šokeeritud rahvahulk ja selle hõiked olid politsei sõnul põhjus, miks algsele patrullile kutsuti juurde veel kaks. Millegipärast keskendusid nad aga ainult ühele inimesele. Serviti, ikka serviti.

Vastuseid ei jagata – hoope aga küll. Mõnel pool see ongi vastuse eest, ent kas peaks olema ka Euroopa Liitu kuuluvas Eesti Vabariigis? Politsei esindajad on harjunud ütlema, et neil ei jätku kuritegude uurimisel ja ennetamisel põhjalikumaks lähenemiseks inimjõudu. See-eest on neil võimalik Tallinna peale jagunenud käputäiest patrullidest kolm saata kaht inimest vahistama.

Ürituse turvameeste puhul võib veel mõista, et tegemist polnud ülesandeks piisavalt kvalifitseeritud inimestega, kes ju ometigi vajavad külma närvi ja võimet tagajärgi hinnata. Ent meie sisekaitse tagajatel peab küll olema piisavalt professionaalsust, et kohapeal oma hinnang anda. Vaevalt et see oleks esimene kord, kus väljakutse tegija liialdab, et endale kiiremat või intensiivsemat politsei kohalolu tagada.

Isegi kui tegu olnuks terroristi või tulirelva viibutava hulluga, poleks olnud põhjendatud peale politseinike ekstreemse suhtumise ka politseikoera kallale ässitamine. Või on tegemist hirmutamispoliitikaga? Politseiriigis me ju elada ei soovi. Ja miilitsat ammugi tagasi ei taha.