Tema esmane eksimus vahest polnudki suur. Kiiruseületamise pattu peab vähemalt mingis ulatuses tunnistama enamik Eesti autojuhte. Jääknähtudega rooli istumist küllap mitte, ent tegu oli piirnormi väikese ületamisega, millega enamikus Euroopa Liidu riikides lubataks sõita. Tõenäoliselt hindas minister oma seisundit valesti, mitte ei istunud rooli teadlikult seadust rikkudes.

Minister Aabi suurim viga polnud rikkumine, vaid katse seda varjata. Poliitilist kultuuri peab parandama, ministri ametikoha võib kaotada.

Aga järgnes kommunikatsioonikatastroof. Valitsusliikmena pidi ta teadma, et praegusaja Eestis on alkoholi tarvitamise tunnustega rooli istuda suur tabu. Eks ta teadiski, muidu poleks ta nii varmalt tagasiastumisest teatanud. Kuid esiti proovis minister juhtunut siiski varjata. Kas lootuses, et see ei tulegi välja? Loogiline seletus tema käitumisele on just selline.

Aabi selgitus, et ta ei tahtnud torpedeerida eelarvestrateegia kõnelusi, ei kannata kriitikat. Ta ei varjanud süüd ainult koalitsioonipartnerite, vaid ka omaenda erakonna juhi eest. Just nädal varem kinnitas Ratas Eesti Päevalehele: tal pole infot, et Jevgeni Ossinovski järel lahkuks veel mõni minister. Poleks ime, kui Ratas tunneb end nüüd lolliks tehtuna.

Sellega peaministri mure ei piirdu. Ta on ametis olnud ainult poolteist aastat, ent kaotab juba kuuenda ministri. Keda asemele panna? Varupingi lühidus annab tunda. Ossinovski on küll teisest erakonnast, aga mõlemad täimata ministrikohad on avalikkuse silmis ikkagi peaministri probleem. Seda probleemi saaks lahendada ministrite arvu vähendamisega, sest praegu on neid liiga palju.

Nagu Keskerakonna puhul tavaline, ei saa sellegi loo puhul mööda erakonna poliitilisest kultuurist. Jälle on märksõnadeks vassimine ja varjamiskatse. Poliitilise kultuuri parandamist tuleks alustada oma parteist. Ja kohe, mitte kuu või aasta pärast.