Mihhail Korbi väide, et ta ei poolda Eesti kuulumist NATO-sse, oli viimane piisk karikasse, mille olid avalikkust ärritanud sõnavõttudega viimastel kuudel täitnud eri keskerakondlased alates Yana Toomist ja lõpetades Olga Ivanovaga.

Korbi avaldus on kurb näide sellest, et Keskerakonna leping Ühtse Venemaaga ei ole külmutatud.

Tõsi, ka varasematele juhtumitele järgnes Jüri Ratase hurjutav reaktsioon, kuid see ei mõjunud veenvalt. Nüüd näitas Keskerakond enda kohta tavatut otsustavust. Formaalselt astus Korb küll ise tagasi, kuid vaevalt alustas ta eilset tööpäeva mõttega õhtul nii oluline avaldus teha.

Eileõhtune otsus sündis pärast seda, kui Korbi NATO-kriitilise sõnavõtu olid hukka mõistnud paljud arvamusliidrid, sealhulgas Keskerakonna koalitsioonipartnerite IRL-i ja SDE esindajad.

On arusaadav, et kui lõpuks sellistele eksimustele piiri ei pane, muutuvad need normiks. Kui Keskerakonna valijat ei pruugi need isegi häirida, siis kindlasti õõnestavad need valitsuse populaarsust ja usaldusväärsust ning seavad teised koalitsioonipartnerid löögi alla. Seega ohverdas Keskerakond täna minister Korbi, kuid päästis sellega koalitsiooni.

Korbi stiilis mõtteavaldused on parim näide sellest, et Keskerakonna leping idanaabri võimupartei Ühtse Venemaaga ei ole külmutatud, nagu erakond on üritanud väita. Selgus, et selle lepingu vaim kummitab mitte ainult Tallinna linnavalitsuse kopitanud koridorides, vaid isegi Stenbocki majas.

Korbi ohverdamine on Jüri Ratasele valus muu hulgas seetõttu, et tagasi tuli kutsuda juba teine vene taustaga minister. Peab ta ju hoidma peale valitsuse koos ka enda erakonda, et minna edukalt ja ühtselt sügisestele kohalike omavalitsuste valimistele. Saab näha, kuidas võtavad Korbi lahkumise vastu venekeelsed Keskerakonna liikmed ja valijad ning kas õnnestub leida asemele uus ja tõsiseltvõetav mitte-eestlasest minister.