Enne jõule linnahalli vaatamas käinud ministrid Jüri Ratas, Sven Sester ja Urve Palo ning Tallinna linnapea ülesandeid täitev Taavi Aas ei lasknud ennast neist suurtest arvudest segada. Peaminister Ratas rääkis valitsuse panusest linnahalli – kuni 40 miljonist eurost – peaaegu nagu tehtud asjast, mille tulemusi me juba 2020. aastal imetleda saame. EAS-i tellitud ja Ernst & Youngi tehtud uuringut Tallinnasse konverentsi- ja messikeskuse rajamise võimalustest ja mõjudest esitletakse ka kui tõendit, et konverentsikeskus tuleb teha just nimelt linnahalli.

Asukoht on kahtlemata hea, aga see ei ole piisav põhjus kohe riigi raha loopima hakata. Esiteks, nimetatud analüüs ei käsitle kogu linnahalli renoveerimist, vaid ainult konverentsikeskuse osa, mille eeldatavaks maksumuseks hinnatakse 36 miljonit eurot. Teiseks, alternatiividega (Noblessneri kinnistu, Patarei kinnistu, Ülemiste City, Pirita TOP) võrreldi ainult asukohta, mitte maksumust. Samuti ei ole uuringus juttu sellest, kui suurelt jaolt õnnestuks ühe või teise koha arendamisse kaasata erainvestoreid.

Asukoht on hea, aga see ei ole piisav põhjus kohe riigi raha loopima hakata. Summade suurusele tuleb ka mõelda.

Linnahalli kordategemisse erainvestoreid kaasata on Tallinna linnavalitsus tulutult püüdnud juba ammusest ajast. Aga see ei tähenda, et kindlasti on tegemist võimatu ülesandega. Need investoriotsingud toimusid ju peamiselt Edgar Savisaare linnavalitsemise ajal. Savisaare muid sahkerdamisi teades võib karta, et ta otsis investoreid, kes peale linnahalli renoveerimise oleksid olnud valmis tema erahuvidele vastu tulema. Tõsiseid investoreid peletas ka pealinna ja valitsuse sügav vastasseis, mis nüüd on õnneks kadumas.

Teisisõnu, uuel linnavalitsusel, mille Tallinn saab pärast sügisesi kohalikke valimisi, tasuks teha uus katse linnahall müüa või linna ja valitsuse kõrvale kaasinvestoreid leida. Erainvestori kaasamine vähendaks ohtu, et suur investeering annab kehva tulemuse.