Ühelt poolt on selgelt süüdi EKRE juhtpoliitikud, kes jätavad mulje, et neid selline väljavaade ei kohutaks. Just nimelt jätavad mulje, sest vaevalt nad sisimas päris verisele vägivallale takka kiidaksid. Aga erakonna aseesimees Martin Helme lausus Delfile antud intervjuus otsesõnu: „Mina tahaksin, et valijad 3. märtsil teeksid sedasama, mida nad tegid Indrek Tarandile ehk annaksid jalaga tagumikku.”. Mart Helme sekundeeris ETV otsestuudios, et tema Tarandi tümitamist hukka ei mõista.

Ent paljud inimesed on ka hirmul Eesti rahva väljavahetamise plaanide tõttu, millega meid hirmutavad tänavavägivalla taustal mainitud erakonna juhid. Hirmutavad väidetega, mille Eesti Päevalehe, Delfi ja Eesti väitlusseltsi Faktikontroll on tavaliselt leidnud olevat valed.

Poliitikud peaksid aduma, kui habras on Eesti ühiskonna turvatunne. Mõistlikud jõud hoiduvad omapoolsetest haamrilöökidest.

See on siiski vaid pool lugu. Kui EKRE puhul võib pingete ja hirmude üleskütmine olla nende modus operandi’sse sisse kirjutatud, siis muret tekitavam on näha, kuidas teised poliitilised jõud nende mänguga kaasa lähevad. Olemuselt tühise rändeleppe aitas muuta otsekui eksistentsiaalseks probleemiks Isamaa. EKRE miiting Toompeal näitas, et sotsid nautisid end täiega, kui suutsid teiste miitingut trollides paisutada väikse kogunemise üleriigiliseks kriisiks.

Eesti ühiskond on näidanud end uskumatult haprana, kui nii tühised pinged toovad tänavatele surmasümbolid ja panevad inimesed hirmu tundma. Poliitikud peaksid aduma, kui õrna koosluse eest nad vastutavad.

Võib muidugi ajada suled turri, kui saad oma väidetele vastuseks viha õhutavaid valesid. Ei maksa oma ärritust aga tagasi peegeldada. Küsi hoopis oma oponendilt: „Oled sa ikka päris kindel, et sinu eneseväärikust esindab kõige paremini just „jalaga tagumikku” Martin?” Naer tervendab.