Nõnda suureneb lastetoetus ja vaesematel jääb liugleva tulumaksuvaba miinimumi tõttu rohkem raha kätte. Rohkem raha antakse õpetajatele ja päästetöötajatele, kaitseväele ja tervishoidu. Need jooksvad kulud on koalitsiooni hinnangul valdavalt vajalikud selleks, et võrdsemat ühiskonda üles ehitada.

Aga need rahaeraldised süüakse piltlikult öeldes ka kohe ära, pikaajalist kasu neist ei tõuse. Potentsiaalselt võib tulevikus majandust elavdada näiteks Kose-Mäo neljarajalise tee ja mitme transpordisõlme ehitus. Paraku seisavad mõistuslikult arusaadavate investeeringute kõrval sellised kummalised ettevõtmised nagu raudtee pikendamine Riisiperest Turbasse ja Pärnu lennujaama moderniseerimine.

Valitsus on hakanud kulutamist liialt nautima. ­Eelarve ei elavda ­majanduskasvu ja tähendab tuleviku arvel elamist. On vastutustundetu hakata priiskama, kui nii häid aastaid enam silmapiiril pole.

Ühesõnaga, praegune valitsus oskab teha nii paremaid kui ka halvemaid kulutusi. Tulude korjamisega on aga hoopis huvitav lugu. Juba üksnes üksikisiku tulumaksu reform jätab eelarve ilma ligi 160 miljonist eurost. Pealegi loobus valitsus algul kavas olnud automaksust, panditulumaksust, pakendiaktsiisist ja suhkrumaksust. Samuti hindab eelarvenõukogu, et ettevõtete tuludeks plaanitud pool miljardit on selgelt liiga optimistlik. Väga kahtlane on ka raha leidmine alkoholijanuste taskust. Rahandusministeerium prognoosib, et kõrgemast aktsiisist hoolimata laekub juba tänavu vähem raha kui mullu.

Ent isegi kui ka kahtlased tuluallikad peaksid realiseeruma, oleks eelarve ikkagi 2,5%-ga miinuses. Teisisõnu ei suuda me kulusid ja tulusid klappima saada isegi hea majanduskasvu korral. Ent millal siis veel kõrvale panna?

Minister Tõnistele tasuks meenutada, et ega suvel moosi ei söödagi. Talv on aga tulekul, sest majanduskasv aeglustub ja peagi kuivab kokku ka euroraha. Praeguste otsuste tulemusena võime moosi asemel saada üsna hapu ja käärima läinud virde.