JUHTKIRI | Näete, kui tähtis on seadus läbi mõelda
Vastuseks Piia Osula artiklitele, mis käsitlesid vanemahüvitise uue korra puudusi ja ilmusid ajakirjas Pere ja Kodu ning meie nädalalõpulehes LP, teatas rahvastikuminister Riina Solman reedel, et teeb valitsusele ettepaneku seadust muuta. See on Solmanist väga tubli, sest ei ole mõistlikku põhjust, miks kaht järjestikust last sooviv pere peaks rahas kõvasti kaotama, kui ei suuda laste saamist kahte ja poolde aastasse pressida.
Solman paneb ette pikendada esialgse suurusega vanemahüvitise maksmise sünnivahemik kahelt ja poolelt aastalt kolme aastani. Siis väheneb võimalus, et pere lükkab lapse sünni puhtmajanduslikel põhjustel edasi (selleks et ema teeniks aasta aega hüvitisearvestusse minevat palka) ja mingitel asjaoludel jääb laps ka hiljem sündimata.
Kõnealune lugu näitab, kui oluline on seaduseelnõu enne vastuvõtmist asjasse puutuvate isikute ja asjatundjatega põhjalikult läbi arutada. Perehüvitiste uut korda, mis 2018. aastast 2022. aastani järk-järgult jõustub, valmistatigi üsna põhjalikult ette: eelnõule eelnes hulk analüüse ja perepoliitika roheline raamat. Poliitilisi erimeelsusi oli, aga sellist huvirühmade ja ekspertide eiramist, nagu praegu nn pensionireformi eelnõu puhul, ei olnud. Muudatuste läbisurumiseks ei olnud 2017. aastal vaja ka riigikogus usaldushääletust appi võtta.
Perehüvitiste uut korda valmistati ette üsna põhjalikult. Jube mõelda, milliseid möödalaske hakkab ilmnema pärast pensionireformi läbisurumist.
Ometi ei suudetud kõike ette näha ja elu näitab, et uus vanemahüvitiste kord vajab siit-sealt parandamist. Seda arvestades on jube mõelda, mis juhtub pärast nn pensionireformi seaduse läbipressimist. Pensionireformi puhul on valitsuskoalitsioon muudatuste läbimõtlemise ja arutamise vajadust täiesti eiranud. See tähendab, et kõigi eelduste järgi seisab pärast pensionireformi ees hulganisti jama ja üllatusi, mille klaarimisega tuleb nii Jüri Ratasel kui ka järgmistel valitsustel palju vaeva näha.
Hea õigusloome tava eiramise tagajärjed on pensionireformi puhul tavalistest rängemad. Näiteks vanemahüvitise kõnealuse möödalasu tagajärg on, et mõne lapse saamine lükatakse edasi. Lootust on, et mõne aja pärast nad siiski sünnivad, kui riigil jätkub jaksu üldiselt heldet hüvitiste süsteemi säilitada. Ent seda haava, kui suur osa mitme aastakümne jooksul pensionisambasse kogutud sääste aasta-paariga ära tarbitakse, maha mängitakse või petturite kukrusse voolata lastakse, pole tagantjärele võimalik kiiresti ravida.
