Praegu paistab, nagu teaks vastust vaid tuul: trammitee on üles võetud, auk haigutab, töömehed, kes veel mõni aeg tagasi seal hoogsalt müttasid, on kadunud, nagu ka nende masinad.

Jah, peab nõustuma nendega, kes ütlevad, et kogu aeg ei saagi kõigis remonditavates teelõikudes töö käia. Tööl on erinevad etapid ja las spetsialistid tegelevad nendega. Kuid praegu paistab, et töökorraldus soodustab töö venimist ja töö venimine omakorda tähendab, et normaalse elurütmi taastumisega läheb rohkem aega, kui tingimata vaja oleks. Pärnu maantee ja Järve ärid saavad löögi.

Uuendatud trammiteed on kahtlemata vaja, nagu ka paremat ühendust Järve piirkonnaga, mis on Nõmme peaarter linna. Ebamugavus on paratamatu kõigi teetööde puhul, aga vaevalt me tahaksime, et teid ei remonditaks. Küsimus on töökorralduses. Irooniliselt võiks ju öelda, et oleks kohalike valimiste aasta, valmiksid teed kiiremini. Eurovalimised jäävad sellest teemast natuke kaugele.

Teadaolevalt on trammitee aluspind probleeme tekitanud ja nüüd üritavad eksperdid selgust saada, kas Pärnu maantee üldse uusi trammirööpaid välja kannatab või hakkaksid need vajuma. Pinnase küsimus ongi üks asi, mis väidetavasti edasist tööd pidurdab. See aga tekitab jällegi küsimuse töö planeerimise kohta. Pinnaseuuringud oleks tulnud siiski teha enne, kui trammitee üles võeti, mitte pärast seda. Tegu pole ju esimese sellise probleemiga. Linna ülesanne on lõpetada möödavaatamine ja eitamine ning istuda tööde tegijal turjal, tagamaks, et Tallinna ühel olulisemal teel taastuks normaalne töö- ja ärielu ning liiklus nii kiiresti kui võimalik. Silmanähtava tööta see võimalik pole.