Summad, millest jutt käib, on kosmilised: siseministeeriumi hinnangul läheb maksimumvariant maksma 63 miljonit eurot, mis teeb vanas rahas miljard krooni. Sisekaitseakadeemia ülalpidamine muutub veel igal aastal 2,6 miljonit eurot kallimaks, võrreldes sellega, kui kolimised jääksid ära.

Tõsi, eelkirjeldatud arvutused on ühe poole tõde – need tegi siseministeerium, mille ametnikud võitlevad agaralt kolimise vastu. Teisel pool rindejoont on justiitsministeerium, mida juhib Narva kolimise kõige usinama eestkõneleja IRL-i üks liidreid Urmas Reinsalu. Selle poole hinnangul saaks sama „maksimumpaketi” tehtud 48 miljoni euroga ja püsikulud suureneksid kõigest 1,5 miljoni võrra.

Ainult Tallinna kompleksi Narvasse kolimine jääb mõlema ministeeriumi arvutuste järgi 36–37 miljoni euro suurusjärku.

Sisekaitseakadeemia võib narvalastele olla kui punane rätik härjale. Mundris noored tuuakse neid valvama.

Narva ja kogu Ida-Virumaa muutmine Eesti riigi orgaanilisemaks osaks on ülioluline küsimus ning üks raskemaid meie ühiskonna ees seisvaid katsumusi. Aga kas kuluka ja riigi vägivallamonopoli sümboliseeriva õppeasutuse kolimine on selleks kõige otstarbekam tee?

See võib kohalikule elanikkonnale olla kui punane rätik härjale – Eesti riik näitab, et ei usalda oma elanikke, toob mundris noorukid neil silma peal hoidma. See võib tekitada trotsi ja suurendada lõhet kogukondade vahel. Kardetavasti anname sisekaitseakadeemia kolimisega ise Venemaa propagandamasinale hambusse kondi, mida Eesti vastu ära kasutada ning millega eestlaste ja venelaste suhteid pingestada.

Mõistlikum näib piirduda märksa odavama, kõigest 2 miljoni euro suurusjärku jääva sisekaitseakadeemia praktikabaasi Narvasse rajamisega. Üle jäävad miljonid saab investeerida Narvasse ja Ida-Virumaasse muul moel, mis annab kohalikele elanikele tööd ja valikuvõimalusi ning suurendab nende sidet Eesti riigiga. Moel, mis võtab võimalikult rahulolematuselt sotsiaal-majandusliku baasi.