Pärast pikka segadust, kas kaitseühendusel on ka detailsemad plaanid Eesti, Läti ja Leedu kaitsmiseks võimaliku kriisi korral, on see julgustav märk. Võimalikul Eesti suhtes mitte eriti hästi meelestatud riigil ei tohi tekkida muljet, nagu kaitsegarantii tegelikult ei toimiks või äkki pole liitlassidemed ikka küllalt juuri alla saanud. Kohalolek loob kindlustunnet.

Jah, lennukitega kaasneb müra, ehkki see müra pole ilmselt võrreldav Nõukogude õhujõudude tekitatuga. Lihtsalt okupatsioonivägede kohaloleku tase oli hoopis teine. Rahvas, kes ei taha, et tema õhuruumis lendaksid ebasõbralikud lennukid, peab leppima sõbralike lennukite tekitatud ebameeldivustega. Vähemasti meie geograafilises asupaigas tuleb oma valikuid teadvustada. Meenutagem, et vahetult enne Eesti astumist NATO-sse kippusid Venemaa sõjalennukid sõitma üsna sügavale Eesti õhuruumi, ühel juhtumil suisa Tallinna reidi lähistele. Midagi sellist ei saa üks suveräänne riik lubada.

Eestile endale on iseseisvaid õhujõude luua väga keeruline ja kulukas. Isegi meeletu pingutuse korral oleks võimalik luua jõud, mis pole kuigi arvestatav, ja selle tagajärjel jääks terve hulk teisi argisemaid asju kaitseväe arendamiseks tegemata. Arvata, et teiste riikide õhuturve on igavene ja enesestmõistetav, oleks muidugi mõtlematu. Kaudsemalt maksavad nende lennukite eest meie taevas need noored mehed kaitseväes, kes Afganistanis riskivad oma elu ja tervisega.

Lõive on veel. Lärm ja ka lennukikütusest tulenev reostus on üks lõiv, mida meil tuleb selle kõige eest maksta. Paarisaja meetri kõrgusel lendavad lennukid küll harva, aga kui nii siiski juhtub, on see asustatud piirkondades häiriv, inimasulatest eemal aga võib hirmutada loomi. Mida siis teha? Looduse puhul on valikuid vähem, asulates aga tuleks laiemate protestide korral siiski teha korrektiive õppuste ajakavasse ja kohavalikusse. Nõukogude õhujõududel polnud ju kombeks küsida, kas nad kedagi häirivad või mitte.

Seda enam peaks NATO olema arvestavam.