Sellise euribori puhul on küsimus, kas pank peaks kliendile laenu võtmise eest intressi maksma, veel teoreetiline. 2000. aastate keskel lõõmanud laenubuumi ajal olid parimate klientide riskimarginaalid 0,5%, millest pangad ainult üksikutel juhtudel allapoole läksid. Hiljem antud laenude riskimarginaalid on suuremad. Möödunud aastal lisasid pangad tüüptingimustesse punkti, mille järgi negatiivne euribor võrdsustatakse nulliga.

Pankade soov oma kasumit kaitsta on arusaadav, aga see ei tähenda, et nende seisukoht on õige.

Pankade soov oma kasumit kaitsta on arusaadav, aga see ei tähenda, et nende lähenemine on õige. Euroopa Keskpanga rahapoliitikale töötab kõnealune punkt igatahes vastu: sellega piiravad pangad soodsate intressimäärade elavdava mõju kandumist laiemasse majandusse.

Ka juristide jutt, et negatiivne intress on vastuolus laenulepingu olemusega, seisab vankuvatel jalgadel. Sisuliselt annab ka klient, kes pangas raha hoiustab, pangale laenu. Ja väga suurte hoiuste pangas hoidmise eest peavad kliendid Rootsis ja Šveitsis juba peale maksma. Viimasel ajal on investorid mitmele riigile nende võlakirju ostes negatiivse intressimääraga laenu andnud. Kuidas siis on kodu- või ärilaenu puhul negatiivne intress laenulepingu olemusega vastuolus?

Praeguse euribori ja riskimarginaalide puhul on negatiivne kodulaenu intress, nagu öeldud, pigem teoreetiline kui reaalne võimalus. Aga viimase aasta jooksul toimunud muutustele mõeldes väärib arutelu siiski avamist. Mis puutub negatiivse euribori nulliga võrdsustamisse, siis selle on pangad kehtestanud mitte mingisugusele vaieldamatule õigusele tuginedes, vaid tugevama jõu abil.