Juhtkiri: noored vati seest välja, tööd mekkima
Alles see oli, kui kogu Eesti arutles kadunud noorte põlvkonna üle, kes on 16–26-aastased, ent ei tööta, õpi ega ole ka muud moodi aktiivsed. Räägiti nn vatilastest, kes kasvavad üles keset liigset hoolitsust ega vaevugi sellepärast ennast pingutama ja tööle minema.
Selles valguses väärib tunnustust paari nädala eest vastu võetud ja 1. juulist jõustuv töölepingu seaduse muudatus, mis lihtsustab noorte tööle võtmist ja töötamist. Juba see suvi tuleb loodetavasti tuhandetele noortele teisiti, sest seadus annab neile võimaluse koolivaheajal senisest rohkem tööd teha, kogemusi omandada ja taskuraha teenida.
Tõsi, mainitud seadus keskendub alla 18-aastaste töötamisele ehk tegeleb nn vatilastega vaid osaliselt, kahe aasta lõikes. Koostöös muude meetmetega on sel seadusel siiski potentsiaali ennetada noorte n-ö kaduma minekut.
Eesti senine tööõigus oli tõesti jäik ja ajast maha jäänud ning takistas noorte tööle võtmist. On ju absurdne nõuda, et 14-aastane ei tohi töötada koolivaheajal päevas üle nelja tunni – see kõlab nii laste kui ka tööandjate kiusamisena. Juba üksnes tööle ja tagasi sõitmiseks kuluv aeg ja raha võib muuta sel kujul töötamise vähe motiveerituks. Uue seaduse seitse tundi innustab seevastu juba märksa rohkem.
Tõsi, töökohad ja -ülesanded on erinevad, kuid tööandjal võib olla lihtsam palgata üks täiskasvanu selmet koolitada välja kaks noort ja pidada tüütut tunniarvestust. Tundub loomulik, et kui 15–17-aastane pole kohustatud koolis käima, lubab seadus tal töötada samas mahus täiskasvanutega ehk kaheksa tundi tööpäevas ja 40 tundi nädalas.
Nagu tõdeb Eesti noorteühenduste liidu nõunik Karl Andreas Sprenk tänase Eesti Päevalehe arvamusloos, peitub pärast uue seaduse jõustumist suurim proovikivi selles, kui innukalt haaravad tööandjad paindlikumast seadusest ja hakkavad noori tõesti senisest rohkem tööle võtma.
Tööandjad kipuvad suhtuma noortesse liigsete eelarvamustega. Pahatihti peetakse neid rohkem kuluks kui tuluks. Kohati võib see tõsi ollagi, kuid noorte palkamine on ühtlasi investeering tulevikku ja näitab firma sotsiaalset vastutustundlikkust. See aga muutub näiteks talente tööle meelitades üha olulisemaks kriteeriumiks.
Pealegi kes teab, ehk on praegu palgatud noor paarikümne aasta pärast uus Robert Kitt, Oleg Ossinovski või Kersti Kaljulaid.
