Noorsotside ettepanek kehtestada neljapäevane töönädal üksnes süvendab kuvandit, et SDE kontakt reaalsusega jätab soovida, eriti majandusasjades.

Neljapäevase töönädalaga on eksperimenteerinud ka ettevõtted (näiteks Google ja Amazon). Põhiliselt on proovitud kahte varianti: maksta neli päeva töötajatele 75% n-ö täispalgast või pressida viie päeva töö pikemate päevade või suurema intensiivsusega nelja päeva sisse. Tulemused ulatuvad seinast seina: mõnel juhul näib lühem töönädal ennast õigustavat, mõnel juhul mitte. Katsete moraal on igatahes see, et neljapäevasele töönädalale üleminekut ei tohiks ühe sõrmenipsuga sunduslikult kehtestada kõigile organisatsioonidele.

Paraku kostab noorsotside avaldusest just sõrmenipsu-tooni: „Neljapäevane töönädal on ainumõeldav samm välja 19. sajandist.” Noorsotsid nagu ei oleks kuulnudki, milleni viis vanasotside osalusel, et mitte öelda eesvedamisel alkoholiaktsiiside vallas aetud hurraapoliitika. Neljapäevast töönädalat propageerides unustavad noorsotsid näiteks selle, et Eesti palgataseme puhul ei kasutaks paljud inimesed vabanevat päeva tõenäoliselt mitte puhkamiseks, vaid lisatöö tegemiseks.

Selmet jutlustada neljapäevase töönädala utoopiat kui käegakatsutavat lahendust, võiksid (noor)sotsid ajada näiteks ühe-kahe riigipüha lisamise või nädalavahetusele langevate riigipühade eest tööpäeva vabaks andmise asja. Või veenda tööandjaid pakkuma rohkem osalise ja paindliku tööajaga töökohti.