JUHTKIRI | Nutitelefon ei ole hea lapsehoidja

Tänases lehes kirjutame lasteaednike tähelepanekust, et paljud lapsed ei oska enam mängida nn tavalisi mänge – neid, mida ei mängita nutitelefonis või tahvelarvutis. Kuna põlvkonniti on populaarsed mängud ja mänguasjad alati vähem või rohkem erinenud, võib küsida, kas see on üldse põhjus muretseda. Kui vanaemadel-vanaisadel olnuks oma lapsepõlves nutitelefonid, siis kas nad mänginuks pigem kulli või kooli, meisterdanuks vilepilli, puuhobust või nukku või olnuks nutirakenduses?

Võimalik, et oleks olnud nutirakenduses. Aga võimalik on ka see, et siis elaks me praegu teistsuguses ühiskonnas. Ebameeldivamas kui praegune.

Häirekella löömiseks annavad põhjust teadlaste uuringud. Kui mobiiltelefonide algusajal tundsid lapsevanemad muret eelkõige nende seadmete kiirguse pärast, siis nüüdseks on selgunud, et peamised negatiivsed mõjud on sotsiaalsed ja psühholoogilised. Asi on selles, et traditsiooniliselt on lapsed õppinud ja arenenud suheldes näost näkku oma vanemate, teiste laste ja üldse ümbritseva maailmaga. Niimoodi õpitakse näiteks lugema teiste inimeste emotsioone ja vestlema. Nutiseadmed on tulnud selleks, et jääda, kuid laste maimukesest peale peamiselt nutitelefoni või tahvelarvuti „hoida” jätmine teeb nende arengule kahju ja võib tekitada maailmast moonutatud ettekujutuse.

Probleemile on olemas lahendus, mis ei nõua vanematelt suuri kulutusi – ainult tahtmist olla hea lapsevanem. Hea lapsevanem on see, kes ei anna lapsele nutiseadmeid kätte liiga vara ja liiga kauaks. Alla kaheaastaseid ei ole üldse vaja nendega tuttavakski teha. Edaspidi vähehaaval võib, kuid nutitelefonis pooleliolev mäng ei tohiks kunagi saada vabanduseks, miks õue mängima minekut vmt edasi lükata. Mõistlik on maast madalast sisse seada olukorrad ja ajad, kus nutiseadet ei kasutata.

Nutiseadmed on tulnud küll selleks, et jääda, kuid laste väiksest peale peamiselt nutitelefoni või tahvelarvuti „hoida“ jätmine teeb nende arengule kahju.

Kõik see on üsna elementaarne tarkus, mille rakendamine eeldab, et lapsevanem seda järgib ega eelista lapsega suhtlemisele ise nutitelefoni. Vanemad said nutitelefonist lapsehoidjata hakkama kõigest 10–15 aastat tagasi, mitte Pätsi või nõukogude ajal. See on võimalik ka nüüd, kui sotsiaalsele survele vastu seista. Mõttekaaslasi on täiesti võimalik leida.