JUHTKIRI | Oht inimese elule me kultuuriasutustes

Pärast seda, kui Delfi ja ERR avaldasid eile uudise, millised Eesti kultuurihooned saavad tänavu riigilt remondiraha eluohtlike ja muude puuduste likvideerimiseks, tõttas kultuuriministeerium selgitama, et meie kultuuriasutused tegelikult ikka ei ole eluohtlikud.

Kuidas võtta – ametlikus dokumendis seisab remondivajaduse põhjenduse lahtris ju selge sõnaga „oht elule”. Ministeeriumi selgituse järgi tähendab see, et tegemist on „pigem kriitilist laadi puudustega, mille kõrvaldamata jätmine võiks mõne aja jooksul tähendada võimalikke tõsisemaid tagajärgi”. Kui hoone oleks avariiline, ei saavat ta olla avalikus kasutuses.

Ent remondivajaduste kokkuvõte, et näiteks raamatukogu ripplaed ja valgustid kujutavad endast ohtu elule, kõlab igal juhul kõhedust tekitavalt. Kuidas saab olla kindel, et ohtlikuks tunnistatud ripplagi kukuks remontimata jätmisel alla alles „mõne aja” pärast, mitte enne remondini jõudmist? Head vastust sellele küsimusele ei ole, seepärast loodame, et kultuurihoonete remondivajaduse ja avariilisuse hindajad on oma tööd korralikult teinud – pigem üle kartes, kui liiga külma närviga olles.

Selliste hoonete korras hoidmiseks peaks leidma raha aegsasti, mitte alles siis, kui nad on mõnes osas muutumas või juba muutunud eluohtlikuks.

Üks asi annab muretsemiseks eriti põhjust. See, et remondiraha taotlusi esitasid kultuuriasutused tänavuseks 6,5 miljonile eurole, aga ministeeriumi remondifondi suurus on ainult kaks miljonit eurot. Lõhe soovitu ja saadu vahel on rohkem kui kolmekordne. Suureks jääb lõhe isegi eeldusel, et taotlustes oli üksjagu õhku. See tähendab, et tihti tuleb kultuuriasutustel oodata aastaid, enne kui nad vajalikuks remondiks raha saavad. Näide sellest on Vanemuise suure maja 1967. aastast pärit elektrikaabeldus, mis tänavu lõpuks renoveeritakse. Kui palju on me avalikes hoonetes veel ausõna najal püsivaid, ammu remonti või renoveerimist vajavaid ehituslahendusi?

Piinlik on seejuures tõsiasi, et kiirem remont ei seisa hiigelsummade taga. Üksnes 4,5 miljoni euro, riigi mõõtkavas väikse summa lisamine oleks taganud kõigi remonditaotluste rahuldamise. Meenutagem, jutt käib hoonetest, kus käib palju inimesi: teatrid, raamatukogud, muuseumid... Selliste hoonete korras hoidmiseks peaks riik leidma raha aegsasti, mitte alles siis, kui nad on mõnes osas muutumas või juba muutunud eluohtlikuks.