JUHTKIRI | Õhus on „teise” Eesti paisumise oht
Eesti Pank hoiatas eile avaldatud tööturu ülevaates, et koroona tormipilved pole Eesti tööturu kohalt veel hajunud. Umbes sama rääkisid eilses Eesti Päevalehes teisedki tööturu analüüsijad. Seekordses kriisis on riigil olnud võimalik kulutada palju rohkem raha kui kümne aasta taguses, seepärast ei ole olukord Eesti tööturul praegu väga halb. Eriti rahvusvahelises võrdluses. Ent olukord võib vabalt halvemaks minna, kui valitsuskoalitsioon pühendub peamiselt ideoloogiatööle ja sisetülide klaarimisele.
Esiteks, kriis pole veel läbi. Raskem kui eales varem on prognoosida, millal see lõpeb ja kui sügavaid muutusi tööjõuvajaduses lõpuks esile kutsub. Teiseks, reageerimist vajavaid suundumusi oli tööturul juba enne koroonakriisi puhkemist. Need probleemid pole vahepeal kuhugi kadunud.
Näiteks töökohti hakkas tööstuses vähemaks jääma juba eelmisel aastal. Saab küll spekuleerida, et ehk tuleb ülemaailmsete tarneahelate ümberkorraldamise käigus ka Eestisse tagasi tootmist ja töökohti, mis vahepeal odavamatesse maadesse koliti. Ent lähemate kuude perspektiivis on lugu üsna kindlalt nii, et olemasolevatele pikaajalistele töötutele hakkab lisanduma pikaajalisi töötuid koroonakriisiga pihta saanute seast. Palgakasvu kasvõi ajutine peatumine võib raskustesse lükata isegi neid, kellel jääb töökoht alles. Nagu meie ajalehes ja Levilas sel sügisel ilmunud lugudest lugeda saab, vohab Eestis endiselt kiirlaenuäri, mille orjaks on kalduvus sattuda inimestel, kes lihtsalt ei oska oma rahaasju juhtida. Osalt raamidesse surutud tavalise kiirlaenuäri kõrval tõstavad pead ka poolpõrandaalused sotsiaalmeedias antavad laenud.
Läheb vaja tõhusat sotsiaalpoliitikat ja rahatarkuse levitamist, et see kriis ei hakkaks paisutama „teist” Eestit.
Selleks et kriis ja inimeste endi tekitatavad rahaprobleemid ei hakkaks jälle jõudsalt „teist” Eestit kasvatama, on vaja tõhusat, ühtki abivajajate rühma mitte unustavat sotsiaalpoliitikat ja rahatarkuse levitamist. Õnneks ongi Eestis võlahädade kõrval näha säästmis- ja investeerimisklubide ning -koolituste populaarsuse kasvu, kuid seda peaks olema veel palju rohkem. Ent sotsiaalpoliitika vajab rohkem süsteemsust. Töötuskindlustushüvitise suurendamisega sai valitsus kenasti hakkama, ent esimesest haiguspäevast töölt puudumist hüvitama ei tõtta, kuigi sedagi oleks nii inimeste toimetuleku kui ka tervise kaitsmiseks ajutiselt vaja.
