Juhtkiri: õigus osaleda ratastoolis

Kui sul pole jalgu, milleks sulle siis muu õnn, näiteks abielu? Nii võiks iroonitseda, meenutades märtsikuist arvamuslugu, kus noor naine kirjutas, kuidas ta üritas koos abilistega ratastoolis inimest abielu registreerimisele vinnata ja kui keerukaks see osutus.

Tartu maavanem tõmbus selle peale kaitseasendisse ning osutas tellimise peale paigaldatavatele relssidele, mis peaks ligipääsu probleemi lahendama, ja nõudis väärinfo korrigeerimist.

Nüüd selgub, et töö käib seal ebastabiilsete relsside asemel siiski ratastoolidele ka püsivama ja kindlama juurdepääsutee paigaldamiseks. See on positiivne. Järelikult ikkagi tasub inimestel enda ja lähedaste õiguste eest võidelda.

Paraku see pahatihti nii ongi, et võitlus puuetega inimeste liikumisvõimaluse eest on enamasti juhtumipõhine. Kui kusagil mõne objekti üle rohkem kella lüüakse, siis suudetakse vähemalt selles mingisugune edasiminek saavutada. Oma roll on ka prominentsetel invaliididel. Tarvitses Mart Laaril jääda ratastooli, kui riigikogus hakatati arutama ratastooliga liikumise võimalusi. Nüüd, mil linnapea Edgar Savisaar kaotas jala ja jäi ratastooli, mõeldi ja tegutseti linnavalitsuses liikumisvõimaluse loomise nimel.

Vaja on põhjalikumat testimist ratastoolidega, kas kaldteed on ka reaalselt kasutatavad.

Kahju, et ligipääsetavuse parandamise nimel peab keegi enne palju kannatama, kuid edasiminek selles vallas on nende kannatuste parem pool. Parem see kui mitte midagi. Paraku toimib ühiskond nii, et ilma konkreetse kannatajata ja näitlikustatud vajaduseta kitsaskohti ei tajuta. Liikumispuudega USA president Franklin D. Roosevelt suutis omal ajal muuta pisitasa arusaama, mis on puudega inimese roll ühiskonnas. Tema asi ei ole tagasi tõmbuda ja end häbeneda. Mentaalsed barjäärid vanguvad, nüüd tuleb kõrvaldada ka füüsilised.

Puuetega inimesed kurdavad, et nad ei pääse Tallinnas Lilleküla staadionile. Ometi on tegu uue rajatisega, mille puhul oleks võinud liikumispuudega inimeste vajadustega arvestada. Ühe Tallinna Rimi ees oli kivist prügikast täpselt sellises kohas, kus see ei lase korralikult kaldteele pöörata. Tartu raudteejaamas ei tööta mõnikord lift, mida puudega inimesed vajavad. Tartus rajati Viljandi maantee alla tunnel, kuhu ratastooliga ei saa. Vajame põhjalikke auditeid üle Eesti ja ratastoolis inimeste katsetamisi, kas kaldteed ja relsid ka tegelikult töötavad või on see kõik butafooria.