Juhtkiri: oma vastused sisserändele
Kahe aasta eest jättis Eesti rahuldamata ümberasumise taotluse, mille esitas meie sõjaväelastega Afganistanis koostööd teinud tõlk Omar. Nüüd, kui Eestisse tahetakse asustada inimesi, kel pole Eestiga vähimatki sidet, ei ole valitsus enam sama põhimõttekindel. Valitsus kipub Euroopas peale jääva arvamusega kaasa lohisema. Toonasest põhimõttekindlusest on alles niipalju, et kohustuslike kvootidega ei olda nõus. Ent valitsuse seisukoht „soovime, et kokkulepe oleks vabatahtlik ja õiglane” on siiski veniv. See viitab, et põgenike ja pagulaste küsimuses napib Eesti riigil suveräänset otsustusvõimet. Välisel survel lastakse ennast küllaltki hõlpsasti mõjutada.
Eestil polegi ilmtingimata vaja kõigis küsimustes oma rida ajada, aga migratsiooni puhul siiski võiks. Selleks et migratsioonilainetes, mis järjest rohkem ka Eestit uhuvad, Eestina kestma jääda, on vaja läbimõeldud immigratsioonipoliitikat. Enne kui valitsus otsustab „õiglase” hulga pagulasi vastu võtta, peaksid meil olema vähemalt esialgsed vastused hulgale küsimustele.
Milliseid vigu on lääneriigid immigrante vastu võttes teinud? Kuidas saaksime meie neid vältida? Meil peaks olema võimalik teiste vigadest õppida. Kuhu teha pagulastekeskusi? Pagulaste vastuvõtmiseks on kindlasti vaja rohkem võimekust, sest praegune Vao küla keskus on selgelt ülerahvastatud. Kuidas saavutada keskuste asukate parem sulandumine kohalikku ellu? Mida teha, et nad ei peaks keskuses raiskama aega ootamisele, vaid käiksid tööl ja/või õpiksid eesti keelt? Milliseid elukohapiiranguid neile pärast elamisloa andmist rakendada, et ei tekiks getostumist? Kuidas me saaksime mõjutada rännet nii, et siia tulevad inimesed oleksid võimalikult heade kohanemis- ja lõimumiseeldustega?
Ühtegi esitatud küsimust ei saa pareerida jutuga, et parim lahendus on mitte ühtegi immigranti vastu võtta. Ka kõige ägedam immigratsioonivastane peaks mõistma, et see ei ole reaalne. Hädalisi tuleb ja seda ka kriisikolletest, kust Eesti väed lahkunud. Paraku on sageli keeruline teha vahet, mis asjaoludel teile tänaval vastu jalutav võõrapärase välimusega inimene Eestis viibib. Kas ta on mõne ettevõtte väärtuslik töötaja, lihtsalt hädaline või n-ö kutsumata külaline? Täisleppimatusega on lihtne teha Eestile rohkem kahju kui kasu, kuid samamoodi võib halva tulemuseni viia ka spontaanselt tekkinud järeleandlikkus.
