Mõni Rõivase ja Pevkuri erakonna- ja põlvkonnakaaslane – Arto Aas, Kalle Palling – lahkus poliitikast juba möödunud aastal. Allaandmine? Käegalöömine?

Ka niimoodi saab neid karjääripöördeid tõlgendada, sest valitsuses oleks poliitikul ikka mitmes mõttes põnevam ja tulusam olla kui opositsioonis. Teisalt pole tahtmises ennast elu jooksul mitmel alal proovile panna midagi kummalist – seda enam et kõnealune poliitpõlvkond tuli poliitikasse varakult, n-ö broilerina. Kui nad endale opositsioonis olles väljaspool poliitikat rakendust leiavad, näitab see nende head läbilöögivõimet.

Seda on vaja, et kõhklejad ei mõtleks erakonna vanadele vigadele, vaid näeksid temas paremat alternatiivi Ratase valitsusele.

Pingi pikkus pole Reformierakonnale seni probleemiks olnud, ei ole ka pärast Rõivase ja Pevkuri taandumist. Näiteks endiseid rahandusministreid on oravate rivis endiselt kolm. Pigem võib Kaja Kallasel minna lihtsamaks erakonda juhtida, kui endised peaministrid ja erakonna esimehed leiavad endale muud tegevust. Seni on Kallasel enese erakonnas kehtestamine edenenud üle kivide-kändude.

Pärast Rõivase poliitpõlvkonna poliitikast taandumist ei ole endist sisu ka teiste erakondade vanal vimmal, mis on üks EKREIKE sünni põhjusi. Peale paljude Ansipi- ja Rõivase-aegsete tipp-poliitikute taandumise märkigem sedagi, et juba ammu enam ei tõmba Reformierakonnas niite kunagine hall kardinal Rain Rosimannus, erakonnal on uus juht ja Siim Kallas on õppinud teda seejuures mitte segama...

Ilmselgelt toimub Reformierakonnas verevahetus, mida sinna vaja ongi, et kõhklejad ei mõtleks erakonna vanadele vigadele, vaid näeksid temas paremat alternatiivi Ratase valitsusele. Valitsusele, mis lubas muu hulgas paremini valitseda, aga juurutab nüüd veel hullemaid võimuliialdusi kui kunagised Reformierakonna valitsused.