Hariduspoliitika kohta seisab manifestis: „Põhiharidus peab olema tasuta, õigemini riigieelarvest finantseeritav, kõrgharidus aga maksuline.” Tegelikult on Eesti kõrgharidus viimasel ajal liikunud hoopis vastupidises suunas – tasuta ja riikliku kõrghariduse poole.

Kohaliku võimu kohta on manifesti kirjutatud „Kodanike Riigis on kohalik eelarve riigieelarvest tähtsam” ja „kohaliku eelarve kaudu tehtavate kulutuste osatähtsus riiklikes kogukulutustes peab olema nii suur kui võimalik”. Tegelikult on Reformierakond juba pikka aega ajanud täpselt vastupidist poliitikat.

Kõige lähemale 20 aastat tagasi visandatud ideaalidele on Reformierakond Eesti juhtinud ettevõtte tulumaksuga. „Kas poleks meil õige ettevõtte tulumaksust täielikult loobuda?” küsis Kallas omal ajal retooriliselt. 2000. aastast saadik ettevõtete jaotamata kasumit Eestis ei maksustatagi.

Üldsõnalist juttu ajades võivad reformierakondlased küll endiselt rääkida „iga inimene on parim otsustaja omaenese huvide üle”, kuid nende reaalpoliitika on sellest põhimõttest tihti irdunud. Võib-olla just see paindlikkus ja mõningane põhimõttekindlusetus ongi toonud Reformierakonnale edu. Oma olemasolu 20 aastast on nad 16 aastat olnud valitsuses ja enamasti juhtiva partnerina.

Kas Eestil polegi siis Reformierakonna valitsemisest enam pääsu? Kui 2013. aastal paistis, et valijad hakkavad neist väsima, siis pärast tänavu tehtud põlvkonnavahetust ja ridade täiendamist lähevad oravad 2015. aasta valimistele ikkagi favoriidina. Kuni põlvkonnavahetust pole teinud nende selle sajandi peakonkurent Keskerakond, on oravatele suurimaks ohuks ilmselt oravad ise.