On aeg tunnistada, kui suurt ohtu kujutavad endast rooli keeravad nutisõltlased, ja suunata nende vastu ka liiklusjärelvalve.

Vähemalt nii on paremates seltskondades. Kuna reididel tabatakse keskmiselt 0,5–1% alkoholi tarvitanud juhte, pole probleem kuhugi kadunud, kuid on siiski kontrolli all. Hoopis teine lugu on ühiskonda täiesti ootamatult tabanud uue nähtuse ehk nutijoobega. Nagu märgib liikluskindlustuse fondi juht Mart Jesse, juhtub sõidu ajal nutitelefoni näppivate inimeste tõttu päevas keskmiselt viis õnnetust. Nagu uuringud näitavad, ületab sõidu ajal nutiseadmega suhtleja reaktsiooni aeglus kolmandiku võrra isegi kerges joobes juhi oma.

Viimaks tuleb neid proportsioone tunnistada ka liiklusjärelevalves. Praegune maksimaalne trahv 80 eurot on ajale jalgu jäänud, seda enam, et sama kergelt pääsevad ka korduvrikkujad. Ometi ei tohiks lasta end uinutada lootusest, nagu üksnes trahvide tõstmisest piisaks.

Lihtsate lahenduste asemel tuleb nutijoodikud võtta pihtide vahele kahest suunast. Esimene puudutab ühiskonna hoiakut. Peaaegu automaatseks muutunud turvavööde kinnitamist tuuakse sageli selle näiteks, kuidas hoiakut saab muuta. Ka tauniv suhtumine roolijoodikutesse ei sündinud iseenesest. Niisamuti üritavad Delfi ja Eesti Päevaleht oma kampaaniaga „Roolis ei loe” nutihuligaanide ohjeldamisse panuse anda.

Ent neile, kes rooli ja telefoni lahus hoia ei suuda, tuleb läheneda samuti nutikalt. Midagi võiks ju lubadagi, samas esmakordsetele patustajatele määrata hoiatused-koolitused, aga korduvrikkujate puhul võiks kaaluda ka sõltuvust tekitava eseme konfiskeerimist.

Muidugi on see keerulisem kui näiteks kiiruskaameratega kõigile ühtemoodi lajatada või kõiki puhuma panna. Ent värske oht on selleks liiga suur, et end mugavustsooni unustada.