Samasuguse tagurpidi loogika järgi on pandud vastutama mitte need, kes oma ülesannetega hakkama ei saanud, vaid õpilased, kes kõige kriitilisemal ajal, just enne eksameid pedagoogita jäeti. Õpetaja küll vahetati lõpuks välja, aga kooli direktor Märt Sults ega ka kõrgemad haridustöötajad ei paista üldse probleemi nägevat. Näiteks haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Mart Laidmets leiab, et riigieksamite ülesanne polegi niivõrd anda infot õpilase kohta, kuivõrd hoopis süsteemi kohta.

Rääkige seda õpilasele, kelle hinnetelehel on kirjas, et ta on matemaatikas läbi kukkunud! See võib noore inimese jätta soovitud gümnaasiumi ukse taha. Rääkimata hoobi saanud eneseusust.

Kõige jahmatavam on, millise ükskõiksusega nii riigi kui ka linna tasandil laste tulevikku suhtutakse. Mõni näeb juhtunus suurepärast võimalust saada reaalelus tagasisidet eksperimendile ehk uuele õppekavale. Võib-olla alustataksegi mõnel pool järelevalvet – peale Tallinna kunstigümnaasiumi oli mingitel põhjustel sama halb tulemus ka Väike-Maarja gümnaasiumis. Tallinna linnas ei kõiguta miski aksioomi, et truudus õigele parteile trumpab üle nii kvalifikatsiooni kui ka pühendumuse.

Kes ikka kangutab ametist kuuleka keskerakondlase, kes on ise samal ajal linnavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni aseesimees? Linnas, kus meeri tahe viib näiteks igasuguse konkursita Tondiraba keskuse juhatajaks andeka iluuisutaja Jelena Glebova, kellel pole isegi ettekujutust oma tulevastest tööülesannetest? Linnas, kus kriminaalasi enda ja linna rahakoti segamini ajamise pärast ei pane võimulolijaid isegi õlgu kehitama?

Tagurpidi-Antslast šnitti võtvas pealinnas ei jääkski võib-olla muud üle, kui lootusetult võimuvahetust oodata. Haridusministeeriumilt ootaks aga otsustavamat hinnangut.