Foto: Argo Ingver

Eilses Eesti Päevalehes ilmus sotsiaalministeeriumi asekantsleri Maris Jesse visioon, kuidas koroonat vaos hoida sügisel ja talvel, kui elu kolib peamiselt siseruumidesse. Esiteks: saagu ühiskondlikuks normiks, et kooli, tööle, kontserdile ei minda isegi tühise nohuga. Teiseks: tuleb hakata koguma isikustatud teavet söögikohtades ja üritustel käimise kohta, et terviseamet nakkusohu korral teaks, kes oli haigestunu lähedal. Teoorias on see hea visioon, aga praktikas täiuslikult raskesti tehtav.

Ühiskondlikku normi õnnestub kindlasti nihutada nohu jm külmetusnähtude tõsisemalt võtmise poole, ongi juba nihutatud. Aga inimeste võimalused tühiste haigusnähtude korral koju jääda – kaugtööle, haigus- või hoolduslehele – on siiski erinevad. Inimeste valmidus elu n-ö pausile panna on samuti erinev, kuigi selle võib tituleerida vastutustundetuseks. Selleks et kõik inimesed jääksid kergete haigusnähtude korral tõesti koju, on vaja tavalisest tugevamat tuge tööandjatelt, perearstidelt ja haigekassalt haiguspäevade lubamise ja hüvitamise vallas. Muidu võivad paljud pelgalt rahalistel kaalutlustel siiski tööle minna. Pealegi on kergete haigusnähtude allasurumiseks saadaval hulk käsimüügiravimeid. Olenevalt olukorrast võib vaja minna ajutist lõbustusasutuste töö piiramist, nagu tehti hiljuti Tartus ja äsja Ida-Virumaal, et kiusatus tõbisena rahva sekka minna oleks väiksem.

Jesse visioon on hea, kuid täiuslikult raskesti tehtav. Andmete lauskogumisele võiks eelistada täitumuse piiranguid.

Ent tõeliselt problemaatiline on mõte koguda avalikes kohtades käimise kohta isikustatud teavet. Teatrite ja kontserdisaalide puhul on see tehniliselt suhteliselt hõlpsasti tehtav, aga paljude söögikohtade, klubide-pubide jms puhul võib olla tehniliselt raske arvet pidada, kes läbi käis ja kus istus või seisis.

Ka juriidiliselt korrektselt ja andmekaitseseadusi rikkumata on seda infot keeruline koguda. Tõenäoliselt peab selleks seadusi muutma. Vaevalt hakkaks asi toimima üksnes tänu sellele, kui antaks luba vabatahtlikult infot koguda. Pealegi: kas me üldse tahame, et meie järele nii palju nuhitaks? Kas poleks mahuka andmekogumise asemel targem maandada riski ruumide täitumuse piirangutega? Paljud inimesed ei taha niikuinii riskida pilgeni täis teatri- või kinosaalis istumisega, aga võimalus teistega distantsi hoida julgustaks neid kultuuriüritustele minema.

Jesse plaanis on mitu praktilist aspekti hea lahenduseta, kuid üldiselt pole tema nimetatud suundades tegutsemisele ka paremat alternatiivi. Eriolukord nagu kevadel? Tänan, ei! Kohustuslikud maskid? Nagu on näha seda teed läinud riikide näitel, ei garanteeriks see Eestile praegusest suuremat viirusvabadust.