JUHTKIRI | Parem reformi jätkata kui teha uus pööre
Täna kell kümme kogunevad riigikogulased, kellest paljud veetsid eilse õhtu Viljandis Eesti vabariigi aastapäeva tähistades, Toompeale järjekordset apteegireformi peatamise eelnõu arutama. Vormiliselt oleks see justkui märk me poliitikute suurest töökusest, aga sisuliselt kinnitab president Kersti Kaljulaidi eilse kriitika asjakohasust: „Millega sa tegeled, armas riigikogu? Palun, tee oma tööd! Kaitse iseenda väärikust, mõista Eesti võimalusi, toetu senisele heale ja ole tulevikuks valmis!”
Täna arutatava EKRE eelnõu puhul pole probleem selles, et tahetakse lõhkuda „senist head”. Apteekide omandireform pole ideaalne. Õigustatud on küsimus, millist probleemi see õigupoolest lahendab. Samuti kahtlus, kas see muudab ravimid inimestele taskukohasemaks ja kättesaadavamaks isegi pärast seda, kui reformi üleminekuvalud on läbitud.
Ent viimased nädalad on andnud märku, et 1. aprillist ei sulge uksi nii katastroofiliselt palju apteeke, kui paistis (või hirmutati) mõni kuu tagasi. Näiteks Eesti ravimiäri kõige suuremaks niiditõmbajaks peetav Margus Linnamäe on lubanud apteegid proviisoritele üle anda tasuta. Vähemalt ravimikettide avalike finantstulemuste järgi polegi ravimimagnaatidel alust oma apteekide eest kõrget hinda nõuda, sest kasumit teenivana on nad näidanud oma hulgiäri, mis jääb neile alles.
Apteekide omandireformiga lõpuni minnes saab Eesti ilmselt hulga hulgimüüjatega frantsiisi- või partnerluslepingu sõlminud proviisoriapteeke. Põhimõtteliselt on see legitiimne ärimudel, oleneb lepingu detailidest, kui palju iseseisvat otsustusõigust jääb apteeke juhtivatele proviisoritele. Selge on see, et ravimimüügi seiskumine ei ole ketiapteekide omanikele kasulik, sest siis nad ei saa ju tulu. Küll nad leiavad võimaluse ka pärast 1. aprilli ravimite müüki jätkata.
Uus pööre pikendaks segaduse aega ja oleks ebaõiglane praegu kehtiva seaduse ajel omanikuks hakanud proviisorite vastu.
