JUHTKIRI | Parem taastekavaga kui laguneva EL-iga
Üks koht, kuhu sobib ideaalselt peaminister Jüri Ratase anne anda ümaraid vastuseid, on tuline arutelu Euroopa Liidu 750 miljardi eurose taastekava rahastu üle. Rahandusminister Martin Helme, riigikogu rahanduskomisjoni esimees Aivar Kokk ja mitu opositsioonis olevat reformierakondlast on võtnud seda tõrjuva hoiaku, aga Ratas ütles, et tegemist on sammuga õiges suunas.
Ratasel on õigus, kui ta ust taastekava rahastu ees järsult kinni ei löö, sest isegi pärast seda, kui Euroopa Komisjoni ettepanek eile avaldati, ei ole veel täpselt paigas, kuidas hakatakse fondi rahastama ja selle raha jagama. Üldine visioon on olemas, aga veel kokku leppimata üksikasjad määravad palju.
Kui saamapoolelt alustada, siis esiteks see, milliste kriteeriumite alusel rahastu liikmesriikidele abi või laenu hakkab andma. Kitsalt meditsiinilises mõttes kuulub Eesti pandeemiast vähim kannatanud Euroopa riikide hulka, kuid laiemas majanduslikus plaanis oleme Euroopa Komisjoni kevadprognoosi järgi tänavu keskmine langeja. Eesti väikesele avatud majandusele annab riikide sulgumine üldiselt tugevama hoobi kui suurematele riikidele. Koroonakriis ilmselt tõstab veidi Eestit EL-i riikide suhtelises jõukuse edetabelis, aga mitte nii palju, et muutuksime kohe EL-i eelarvest netosaajatest netomaksjateks. EL-i kopsakam eelarve on meile endiselt otseselt kasulik.
Ühisvõlg pole ideaalne lahendus, kuid allaneelatav, kui see tagab Eestile julgeoleku ja ka majanduse seisukohast üliolulise EL-i püsimise.
Teiseks tasub tähele panna, et kõigi eelduste järgi saab kõrgeima võimaliku krediidireitinguga (AAA) Euroopa Liit laenu võtta odavamalt kui kolm astet madalama reitinguga (AA-) Eesti. Mõnda ettevõtmist võiks seega Eestil olla Euroopa Liidu kaudu odavam rahastada kui enda võetud laenuga. Palju oleneb sellest, kellele ja mis tingimustel hakkaks loodav fond raha jagama. Kui suur osa abina, kui suur osa laenudena... Peale mustvalge „jah” ja „ei” on võimalikud vahevariandid.
Pikemas plaanis on oluline küsimus seegi, kuidas täpselt vastutavad EL-i või tema fondi võla eest liikmesriigid. Kas võlausaldajad saavad hakata võlga liikmesriikidelt sisse nõudma, kui liit juhtub lagunema? Ja muidugi on vaja fond asutada nii, et see tugevdaks Euroopa Liitu ka järgmiste kriiside puhuks, mitte pelgalt ei aitaks lisavõlga laiali laotades Lõuna-Euroopa riikidel praegust kriisi kuidagimoodi üle elada. Ühisvõlg pole ideaalne lahendus, kuid allaneelatav, kui see tagab Eestile julgeoleku ja ka majanduse seisukohast üliolulise EL-i püsimise.
