Vasakult paremale: Kristi Vinter-Nemvalts, Mailis Reps ja Gunda Tire PISA 2018 tulemuste avalikustamisel. Foto: Tiit Blaat

Möödunud aastal tehtud rahvusvahelise PISA testi tulemuste avaldamine tõi Eestisse rõõmupäeva, nagu oodata oligi. Eestis antakse lugemises, matemaatikas ja loodusteadustes Euroopa parimat põhiharidust! Aga kuhu pürgida edasi? Maailma parimaks?

Miks mitte, ainult et kas see peab olema just omaette eesmärk, sest praegu on meist eespool peaasjalikult Hiina suurlinnad ja eripiirkonnad, mille tulemusi kergitab arvatavasti see, et sinna voolab kokku talente kogu Hiinast. Ka praeguse Euroopa (ja tegelikult kogu läänemaailma) esipositsiooni hoidmine on tõsine proovikivi, sest n-ö jälitajariikide – Soome, Kanada, Poola jt – punktiskoor ei olnud palju väiksem.

Peale teadmiste uuriti PISA raames ka põhikooliõpilaste rahulolu enda, õpetajate ja eluga üldse, koolikiusamise levikut jms. Maailma võrdluses ei paista meie põhikoolinoored olevat tohutu õnnetud, kiusatud ja elu mõtteta – väga kokkuvõtlikult öeldes on nad selle poolest üsna keskmised. Eesti kooli edasine siht võiks sellepärast olla eelkõige ka nende näitajate tippu viimine (samal ajal teadmiste tasemes järele andmata). Näiteks koolikiusamist on Eestis küll vähem kui Leedus ja Lätis, Venemaast rääkimata, aga veidi rohkem kui samuti suurepärast põhiharidust andvas Soomes. Ennast pidevalt õnnetuna tundvaid õpilasi on meil ka just Soomega võrreldes paljuvõitu. Elu täiesti mõttetuks pidavaid õpilasi aga on nii Eestis kui ka Soomes palju võrreldes maailma parimat põhiharidust saavate Hiina suurlinnalastega.

Nüüd tuleks tippu tõsta ka õpilaste rahulolu iseenda ja oma eluga ning tuua murrang õpetajate järelkasvu probleemi.

Õpilaste heaolust veelgi kriitilisem on tegelikult õpetajate järelkasvu küsimus. Suur osa Eesti kooliõpetajaid on juba pensioniikka jõudnud ja paljud lähenevad sellele. Kui õpetajate järelkasvus ei toimu lähiaastatel murrangut paremusele, siis on väga tõenäoline, et hiljemalt kümmekonna aasta pärast ei saa me PISA testide tulemuste üle enam sama kõvasti rõõmustada kui praegu.

Lõpuks ei maksa unustada, et PISA testid on vaid üks mõõdik – selle maailmatasemele timmimise kõrval vajavad tähelepanu ka noorte edasised haridusvalikud ning hariduse enda ja Eesti heaks kasutamise võimalused. Näiteks PISA testi korraldaja OECD teine uuring näitab, et Eestis annab investeering haridusse inimesele ja eriti riigile kõrgema palga ja maksude kujul tagasi vähem kui paljudes teistes riikides. Tundkem PISA tulemuste üle uhkust, aga ärgem tähtsustagem neid ka üle.

Graafika: Teri Kuusmaa