Foto: Christian Hartmann, REUTERS

Islamiäärmuslaste rünnakutele on viimasel ajal omane, et neid tehakse lihtsate vahenditega ja keeruka ettevalmistusta, aga endiselt sooviga tappa võimalikult palju tavalisi inimesi. Viimase aja joon on veel see, et terroristil ei pruugi isegi olla otsest sidet mõne organisatsiooniga nagu IS või Al-Qaida, vaid ta on sotsiaalmeedia mõjul üsna omaette radikaliseerunud. Ent osa rünnakute korraldajaid – nagu ka Strasbourgi rünnaku eest taga otsitav mees – on siiski olnud juba varem politsei radaril. Mõned on teise või kolmanda põlve immigrandid nagu Strasbourgi terroristki. Osa, näiteks Soome pussitaja, on asüülitaotlejad.

Üksnes jõu ja jälgimisega terroriohtu ei nulli. Tõhus terroritõrje on võimatu inimesteta, kes annavad võimudele teada, kui märkavad oma kogukonnas kellegi radikaliseerumist.

Soome üks järeldus pärast mullu augustis toimunud rünnakut oli, et asüülitaotlusi tuleks kiiremini menetleda, sest just pikal ooteajal on ekstremistide konksu otsa sattumise oht kõige suurem. Prantsuskeelses Euroopas on suurim riskirühm pigem sisserändajate järeltulijad, kel juba kodakondsuski. Seal võiks võimude üks järeldus olla see, et nn S-nimekirjas olevate tegelaste jälgimiseks tuleb leida efektiivsemaid viise, kui praegu takistab tööjõu nappus.

Üksnes jõu ja jälgimisega terroriohtu muidugi ei nulli. Tõhus terroritõrje on võimatu naabrivalveta – inimesteta, kes annavad võimudele teada, kui märkavad kelleski tärkavat sümpaatiat islamiäärmusluse vastu. Sellised vihjed laekuvad paremini ja need on sisukamad, kui ainult usu või rahvuse põhjal ei tehta kellegi kohta automaatselt põhjapanevaid järeldusi ning eri ühiskonnagrupid teevad koostööd. Aga Eestis elab potentsiaalseid radikaliseerujaid õnneks vähe ja parem, kui see nii jääbki.

Infograafika: Toom Tragel