EKRE liikmest ettevõtjale Argo Luudele konkurentsikuriteo eest kriminaalkaristuse määramisest on varsti möödas juba kaheksa aastat. Ent see jutt ei kõlba nende nimetamiskomiteesse määramise argumendiks. Foto: TERJE LEPP

Valitsus muutis äsja riigifirmade nõukogude nimetamiskomiteed poliitilisemaks, et – rahandusminister Martin Helme sõnu kasutades – valitsusel oleks võimalik riigifirmade juhtimises kaasa rääkida ja neid mõjutada. Tule taevas appi! Miks peab poliitikute mälu nii lühike olema? Miks tahab seegi valitsus astuda ämbritesse, mida eelkäijad juba on kolistanud?

Meenutame, miks poliitikutest vaba nimetamiskomitee loomine viie aasta eest päevakorda tõusis. Estonian Air oli äsja pankrotti läinud ning Tallinna Sadamas oli päevavalgele tulnud suur altkäemaksu- ja korruptsiooniskandaal. Eksperdirühm, kuhu kuulusid apoliitilised isikud, kes äriettevõtete juhtimisest vaieldamatult palju teavad, diagnoosis: „Kõige aktuaalsemaks küsimuseks riigi osalusega äriühingute juhtimisel on piisava juhtimiskogemuse puudumine äriühingute nõukogude tasemel. Seetõttu on juhtimise tase keskpärane ja ebastabiilne, mille põhjustajaks on ülepolitiseeritud ja kompetentsidest mittelähtuv nõukogu liikmete nimetamise süsteem.”

Kas Helmele, kelle hingel on seni ainult tillukese kohviku raugenud pankrotti tüürimine, ei anna rahu, et Reformierakonna poliitikute „saavutused” selles vallas on kaalukamad? Mis kärbes hammustas justiitsminister Raivo Aegi, kelle erakond oli nimetamiskomitee loomise osaline, et ta nüüd „lihtsalt otsustas” selle toimimise põhimõtteid eirata?

Poliitikute mälu on masendavalt lühike. Roosi ja Luude nimetamiskomiteesse määramisega astuti esimene samm uuel ja libedal allakäiguteel.

Tõsi, Isamaa määras nimetamiskomiteesse poliitiku-reklaamiettevõtja Reet Roosi, kelle mainele pole midagi ette heita. Ja EKRE liikmest ettevõtjale Argo Luudele konkurentsikuriteo eest kriminaalkaristuse määramisest on varsti möödas juba kaheksa aastat. Ent see jutt ei kõlba nende nimetamiskomiteesse määramise argumendiks. Ei oleks ju raske leida kahte sama suure või suuremagi juhtimiskogemusega ja puhta mainega ettevõtjat, kes pole ennast erakondlikult määratlenud.

Roosi ja Luude määramisega astuti esimene samm libedal allakäiguteel. Rahandusministri jutt, et valitsusel on vaja riigifirmasid mõjutada mingit oma poliitikat ellu viima – näiteks elektri hinda langetama – ei tõota head. Elu on kahjuks näidanud, et poliitikute mõtete perspektiiv on enamasti palju lühem kui ettevõtete edukaks juhtimiseks vaja. Riigiettevõtete juhtimist jälle politiseerima (loe: segama) hakates kaevab valitsus auku ka iseendale, sest eks ole ju riigieelarvesse hädasti vaja nende ettevõtete dividende.