Praeguses maailmas, kus ennekõike USA presidendi Donald Trumpi suhtumise ettearvamatus on mitu korda pannud USA liitlased ehmatusest higistama, polegi seda nii vähe.

Mida me siis saavutasime? Kui Prantsusmaa president Emmanuel Macron enne tippkohtumist ütles, et NATO on „ajusurmas”, ei tõtanud ühegi liitlase juht diagnoosi heaks kiitma. Vastupidi, näiteks on meedias väidetud, et võis toimida koguni äraspidine psühholoogia. Kes teab, igatahes veel kaks aastat tagasi NATO-t „iganenuks” nimetanud Trump hakkas jõuliselt alliansi tugevust kaitsma.

Ja sõnad on vaid väike osa heidutusest. Kui vaadata NATO reaalset panust julgeolekusse, pole kahtlustki, et allianss suhtub ka Eesti kaitsmisse tõsisemalt kui varem. Näiteks järgmisel aastal siin regioonis toimuv suurõppus Defender-Europe 20 on NATO kahe kümnendi suurim sõjalise võimsuse katsetamine. Samal ajal on NATO liitlased hakanud üksteise järel vähemalt lubama, et suurendavad oma kaitsekulud eeldatava 2%-ni SKP-st. Progress seegi.

Eesti on kaitstum kui varem. Et see nii jääks, tuleb seada liitlased esikohale ja mitte mõtlematute avaldustega ühtsust lõhkuda.

Enne kohtumist palju tähelepanu pälvinud avaldus, milles Türgi president Recep Tayyip Erdoğan ähvardas blokeerida Balti riikide kaitseplaane, tekitas selles valguses rohkem muret. Tema seadis liitlassuhted otseselt sõltuvusse oma Süüria kurdide vastase rünnaku heakskiitmisest. Ent viimaks leiti temagi puhul võimalus käituda nii, et keegi ei pidanud uksi paugutama.

Ega keegi ole kunagi öelnudki, et maailma võimsaim sõjaline allianss peaks igas asjas ühel häälel rääkima. Kõige tähtsam, et viimaks seatakse liitlased ikkagi kõrgemale võimalike vaenlaste huvidest (probleemid näiteks Venemaa S-400 õhutõrjesüsteemi ostva Türgiga pole siin kaugeltki ümber). Mis aga kõige tähtsam – ei maksa teadlikult nõrkusi suuremaks paisutades ja erimeelsusi õhutades ise NATO kaitsest õhku välja lasta. See käib ka mõnede Eesti poliitikute kohta.