Foto: Jaanus Lensment

Jüri Ratas ja koalitsiooninõukogu eile üllatust ei valmistanud. Nende vaheotsus – Ratase sõnutsi „lahendust tuleb edasi otsida, kuni soov ja tahe on” – ei erine palju enne seda teadet ringlema hakanud naljast. See kõlab nii: „Ratas enne koalitsiooninõukogu: „Täna löön korra majja! Vana-Helme läheb minema või muidu ajan valitsuse laiali.” Ratas pärast nõukogu: „Kompromiss! Vana-Helme ei lähe minema ja mina ei aja valitsust laiali!””

Teisisõnu jätkab Ratas astumist teel, kus ta nii või teisiti sisuliselt enam ei ole selle valitsuse peaminister. Juba mõnda aega on räägitud, et Ratase valitsuse tegelik peaminister on rahandusminister Martin Helme. Siseminister Mart Helmet ametisse jättes Ratas ka raamib selle alandava diagnoosi silmatorkavalt. Mart Helme puhul pole asi ju üksnes Deutsche Wellele öeldus – see oli järjekordne tilk Helmete solvanguid pilgeni täis klaasi. Vältides Helmele punase kaardi näitamist, hoiab Ratas koos valitsust, aga aitab lõhkuda ühiskonda.

Isegi vähemusvalitsust juhtides saaks Ratas olla rohkem tõeline peaminister ja hooliva ühiskonna ehitaja, kui on praegu.

Mille nimel? Võimalus olla veel mõni kuu või aasta tiitli poolest peaminister ei tohiks seda isiklikku alandust ja ühiskonnale tehtavat kahju küll kuidagi üles kaaluda. Ehk on siis Keskerakonnal mingeid valimislubadusi, mida tal on lootust täita ainult selles koalitsioonis? Isamaal küll on – nn pensionireform, mille põhiseaduslikkuse kohta avaldab riigikohus täna oma otsuse. Isamaa põhimõttelagedust Helme-küsimuses saab pragmaatiliselt võttes veel päeva või paar mõista – ootavad ja analüüsivad, millise šansi riigikohus Helir-Valdor Seederi reformile jätab. Aga Keskerakond on selles koalitsioonis kõige enam oma nägu kaotanud erakond. Isegi vähemusvalitsust juhtides oleks Ratasel rohkem lootust olla tõeline peaminister ja hooliva ühiskonna ehitaja, kui on praegu.

Reformierakondlased pole praeguses valitsuskriisis tõtanud Keskerakonnale ega Isamaale pakkumisi tegema, vähemalt avalikult mitte. Kui Kaja Kallas ja ta erakonnakaaslased poleks nii ründavad, kas oleks koalitsioon siis juba lagunenud? Kaheldav, aga samal ajal tasub meenutada, et riigikogu erakondadest on isegi EKRE-t välistades võimalik moodustada mitu praegusest erinevat koalitsiooni. Varem või hiljem tuleb nüüdsetel vastaspooltel hakata üksteisele komplimente tegema, sest iga valitsuse aeg saab ükskord otsa.