Juhtkiri: perehüvitiste süsteem olgu lihtne ja õiglane
Nii Pakosta arvamusavaldusest kui ka sel ja möödunud nädalal Eesti Päevalehes vanemahüvitise kohta ilmunud arvamusartiklitest nähtub, et eelnõu kallal tuleks veel tööd teha. Pakostal on õigus, kui ta ütleb: „Eelnõu on samm õiges suunas, ent see samm on ilmselgelt liiga lühike.”
Nagu kirjutas Krister Paris („Vanemahüvitise SMS-lapsed”, EPL 1.8) võivad lapsevanemat pärast vanemahüvitise lõppu tabada halvad üllatused, kui ta ei ole seaduste peensustesse süüvinud ja nendega arvestanud. Kui ta on vanemahüvitise ajal ametlikult tööd teinud ja nüüd jääb töötuks või haige lapsega koju, saab ta töötukassast/haigekassast hüvitist näpuotsaga. Ilmselt on seadusi tehes peetud iga Exceli tabelit eraldi, mõtlemata seaduste koosmõjule.
Nimetatud lõksud kaotaks see, kui järgitaks Pakosta ettepanekut maksustada vanemahüvitis sotsiaalmaksuga. Kuna sotsiaalmaksu maksja oleks riik, tähendaks see riigieelarvele suurt ümberkorraldust. See ei pruugi olla ületamatu takistus, sest pärast vanemahüvitise samal ajal paindlikumaks muutmist hakkab osa hüvitise saajaid suurema palgaga ja ametlikult tööl käima, suurendades riigi sotsiaalmaksulaekumisi.
Praegu päevakorras olevad perehüvitiste seaduse muudatused keerukust ei vähenda, vaid tekitavad seda juurde. Üks ebaõiglus küll tahetakse lahendada: isa lisahüvitise saamine ei sõltuks tema töötamise lepingulisest vormist nagu praeguse kümnepäevase isapuhkuse puhul. Aga keerukust tuleb juurde näiteks sellega, et isapuhkuse kuule tahetakse rakendada teistsuguseid töötamis- ja palgapiiranguid kui vanemahüvitisele üldse. Põhimõttelisematest asjadest on paljudele inimestele vastukarva, et kahe vanemaga pered hakkaksid saama hüvitist ühe kuu võrra rohkem kui ühe vanemaga pered.
Lühidalt öeldes on meie perehüvitiste süsteemis palju parandamist ja lihtsustamist vajavaid üksikasju. Reeglid on mitmes mõttes keerulised, kuigi pole ühtki head põhjust, miks nad peaksid sellised olema.