Juhtkiri: Plaks! Ja vahetus!
Muidugi, partei sees on kõik väga loogiline. Ansip lubaski lahkuda ja saab nüüd lubaduse täita. Kallas, kelle aeg komisjonis täis tiksub, leiab uue tegevuse. Reformierakonna vahepeal närus seisus olnud reiting võib eurovalimiste eel kosuda, sest publik armastab uuendusi. Kallase tulekuga saaks Reformierakonna „eurolikkus” ainult uue lihvi. Isamaa ja Res Publica Liit, mis vahepeal kohalike valimiste kampaaniast alates hakkas juba tugevama ja aktiivsema valitsusliidu partneri osa etendama, tõrjutaks taas pisut tagaplaanile. Paistab, et IRL peab ka volinikukoha reformierakondlasele minekut üsna loomulikuks, igatahes seni on valitsenud suhteline vaikus.
Kuid sel Kallase ja Ansipi kaval on väga tugev tagatoalik maik man. Sellist tüüpi manööver ei arvesta erakonna liikmetega. Asi pannakse nende ette lauale üsna valmis kujul. Õigupoolest paistab, et Reformierakond on kogu aeg valinud oma esimehi nii, et kandidaate on olnud ainult üks. Pole just suurem sisedemokraatia paraad, arvestades, et kõigis ülejäänud parlamendierakondades on sisekonkurents esimehe kohale olnud reaalne. Meenutagem kasvõi Jüri Ratase kandideerimist Keskerakonna esimeheks Edgar Savisaare vastu või sotsiaaldemokraatide Jüri Pihli ja Sven Mikseri duelli.
Tõsisem probleem on see, et Eesti peaministriks võib saada keegi, keda pole valitud. Valijatel oli võimalus hääletada Ansipi poolt ja Reformierakonna poolt, Kallas ei puutunud asjasse. Tal endal mandaati pole. Ta on demokraatlikus mõttes suvaline inimene, keda erakond on otsustanud sellele ametipostile panna. Kallase mandaat on ainult kaudne – valijad on usaldanud Reformierakonda. Ent valijatel oli võimatu eelmiste valimiste eel teada, et peaministriks võib saada Kallas. Kuid eks Kallaselgi tuleb nüüd üllatusteks valmis olla. Huvi VEB fondi segaduste vastu saab edaspidi ainult suureneda ja Kallasel ei õnnestu enam kaamerate eest pageda.
