Muidugi saab ka sotsiaalmeedias, baaris, Soome sõitval laeval või mõnel meeleavaldusel oma poliitilist meelsust väljendada. Mõnikord leiab seegi sõnum päris suure auditooriumi ja poliitikud võtavad seda kuulda. Ent selline demokraatia toimib peamiselt emotsionaalsete üksikküsimuste puhul. Selleks et mõjutada Eesti üldist liikumissuunda, tuleb minna valima – eriti seekord, 2019. aastal.

Viimased avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et valimisvõidule konkureerivate Keskerakonna ja Reformierakonna vahe on üliväike. Ka siis, kui teile kumbki suurerakond ei sümpatiseeri, on põhjust valima minna küllaga. Valimistel osaleb ju tervelt kümme erakonda, neist kaheksa täisnimekirjaga, peale selle üksikkandidaadid. Vaated, mida nad esindavad, ulatuvad seinast seina. Valimistele on esitatud 1099 kandidaati – rohkem on neid olnud ainult 1995. ja 1999. aasta riigikogu valimistel.

Kuna valitsuse moodustamiseks võib vaja minna kolme-nelja erakonda, on suur tõenäosus, et mõne keskmise populaarsusega erakonna lubadused leiavad tee ka tulevasse koalitsioonilepingusse. Kui soovite Eesti poliitikasse kulunud „kaubamärkide” kõrvale uusi jõudusid, siis võib teie häälel olla eriti kõva kaal, sest küsitluste järgi jääb uuel erakonnal Eesti 200 riigikokku viiva 5% künnise ületamisest napilt puudu. Isegi valimiskünnisest veel kaugemale jäävatele erakondadele antud hääl ei pruugi minna päris raisku. Vähemalt 2% hääli tagab riigieelarvest väikese toetuse, mis aitab erakonnal järgmiste valimisteni edasi tegutseda, et püüda uuesti parlamenti pääseda.

Kui te veel pole hääletanud, tehke seda pühapäeval. Igast häälest oleneb, kes meie riiki järgmised neli aastat juhivad.

Isiku- ja ringkonnamandaatide kaudu mõjutab teie hääl sedagi, kes teie meeliserakonnast riigikogusse pääseb – meenutage eelmiste valimiste Ladõnskaja vs. Sesteri juhtumit. Seega, kui te veel pole hääletanud, tehke seda pühapäeval. Igast häälest oleneb, kes meie riiki järgmised neli aastat juhivad.