JUHTKIRI | Poleks eurotoetusi, poleks bürokraatiat
Eurobürokraatia, mille silmatorkavad, aga kaugeltki mitte ainsad maaletootjad Eestis on PRIA ning veterinaar- ja toiduamet (VTA), võib sellega kokku puutujat kurnata ja vihale ajada. VTA ja kalafirma M.V.Wooli vastasseisust sündis (või sünnitati) nõnda lausa väike rahvaliikumine, mis korraldas eile Toompeal miitingu. Ükski PRIA – põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti – menetlus pole sama kõva lendu teinud, aga kahtlemata on sellelgi asutusel maineprobleem. Enne ametnike „peade lendama panemist” tuleks siiski rahulikult mõelda, kus on probleemi juured. Kas on tõesti liiga palju halbu-kiuslikke-ebakompetentseid ametnikke või on algpõhjus mujal?
PRIA valdkonnas on juurpõhjus Euroopa Liidu ulatuslikud põllumajandustoetused. Kus jagatakse toetusi, sinna tuleb ka tegelasi, kes katsuvad reegleid üle kavaldada. Nende talitsemiseks on omakorda vaja mingil määral bürokraatiat. Kuni Eestis polnud EL-i põllumajandustoetusi, polnud ka PRIA bürokraatiat. Ideaalis võiks EL-is põllumajandustoetusi jagada palju vähem, aga kuni seda tehakse, ei saa ka Eesti neist loobuda, vaid peab leidma tasakaalu bürokraatia ja väärkasutuste sallimise vahel. Eesti on seni valinud toetusnõuete ülirange järgmise.
Teine äärmus, mis näis olevat sümpaatne endisele maaeluministrile Mart Järvikule, oleks sage poliitiline sekkumine – kui oled otsustajale lähemal/kasulikum, saad toetusi hõlpsamini ja võid raha kasutamise reegleid vabamalt tõlgendada. „Rahafarmerid. Kuidas oligarhid ja populistid lüpsavad Euroopa Liidult miljoneid,” kirjutas kuu aega tagasi selle „mudeli” tipptegijatest The New York Times. Eestiski on põllumajandustoetuste jagamine suurtootjate poole kaldu, aga vähemalt pole nende jagamine politiseeritud. Peade lendama paneku asemel on Eestis selles vallas vaja pigem peenhäälestust.
VTA-s ehk toiduohutuse valdkonnas kuuluvad bürokraatia algpõhjuste hulka rahvusvahelised tarneahelad. Kui toidutootja tooraine, näiteks kala, tuuakse sisse mitmest riigist ja valmistoodangut müüakse mitmes riigis, siis ei saa toiduohutussüsteem põhineda üksnes tootja-tarbija usaldusel, vaid ka rangetel kontrollitavatel nõuetel. M.V.Wool ei ole bürokraatia ohver, pigem on skandaal nii pikale veninud ja poliitilised mõõtmed võtnud sellepärast, et VTA ei kehtestanud ennast piisavalt kiiresti.
