Osaliselt seadused toimivad. Näiteks Jõhvi vallavanema kohalt riigikokku siirdunud Martin Repinskil jäi saamata 14 000-eurone hüvitis, mida vallavolikogu enamus talle kangesti maksta soovis. Opositsioon ja rahandusministeeriumi ametnikud astusid seadusele viidates vahele. Riigikassale kasulikult lahenes ka ühe päeva ministriks olnud Marti Kuusikule terendanud 31 000-eurose lahkumishüvitise küsimus – riigikantselei tõlgendas seadust teisiti kui rahandusministeerium mullu Jaak Aabile 27 000 eurot hüvitist makstes. Nüüd maksab ka Aab oma hüvitise tagasi.

Poliitikute lahkumishüvitised on liiga suured ja lahkumispreemiaid peaks märksa sisukamalt põhjendama.

Tavalise tööinimese perspektiivist on sellised hüvitised kuninglikud. Asjakohane on küsimus, kas kolme või kuue kuu töötasule vastav hüvitis on õigustatud isegi juhul, kui poliitik ei lahku ametist omal soovil. Näiteks tavaline töötaja või ametnik saab koondamishüvitist üldjuhul vaid ühe kuupalga ulatuses. Miks peaks poliitik, keda tavaliselt ootab niigi ees pehme maandumine, saama mitu korda rohkem?

Veel segasem on lugu preemiatega. Viimastel nädalatel on uudisekünnise ületanud Tallinna linnapea kohalt ministriks läinud Taavi Aasa (15 600 eurot), abilinnapea ameti maha pannud Tõnis Möldri ja Züleyxa Izmailova (8300 eurot) ning ekssiseministri Katri Raigi parteikaaslastest nõunike 2700- ja 2250-eurone preemia. Hea töö eest võib ja peabki preemiat maksma, aga avalikkusele esitatav põhjendus võiks olla palju sisukam kui „töö edukas korraldamine” või „erakordsed teened”. Ministrite nõunikele lahkumispreemiate maksmine võiks olla korraldatud selliselt, et poliitbroilerite asemel hakkab neile ametikohtadele sattuma märksa rohkem vastava valdkonna eksperte.