Pension. Foto on illustratiivne Foto: Anni Õnneleid

On üsna harjumuspärane ütlus, et poliitikud annavad katteta lubadusi, mis neist ikka uskuda. Selle kattevarjus aga kiputakse unustama, et vahetevahel on probleem risti vastupidine: lubatut hakataksegi ellu viima, eirates sealjuures vajaduse korral kasvõi loodusseadusi.

Nii kipub olema ka teise pensionisamba vabatahtlikuks muutmise kavaga. Eksperdid peavad seda pea üksmeelselt halvaks ideeks, aga Isamaa soovib selle nui neljaks ellu viia. Miks? Eelkõige aitab see sel vähe armastatud parteil poliitilist punktivõitu noppida ja üht oma õnnetut valimislubadust lunastada.

Sama kramplikult on Keskerakond klammerdunud erakorralise pensionitõusu külge. Kuni selleni välja, et teise pensionisamba reformi teoks tegemine pandi sõltuma erakorralise pensionitõusu täideminekust.

Iseenesest on selline sidumine loogiline, sest erakorraline pensionitõus aitab tulevastel pensionäridel kompenseerida teise pensionisamba reformimisest tekkida võivat kahju. Samuti saab teise pensionisamba lammutamisega selle osaliselt kinni maksta.

Erakorraline pensionitõus on nimelt väga kallis lubadus, mis lööb riigieelarvel hinge kinni pikkadeks aastateks: esimesel aastal maksaks see 140 miljonit eurot, edaspidi juba üle 200 miljoni ja tekitaks riigieelarvesse veelgi suurema augu.

Nii teise pensionisamba lammutamine kui ka erakorraline pensionitõus tuleks ära jätta, kuniks põhjalik mõjuanalüüs pole tõendanud nende positiivset mõju Eesti riigile ja ühiskonnale.

Kes meist ei tahaks pensionäride elujärge parandada, aga kui eelarves raha pole, ei ole võimalik seda teha.

Mõlema lubaduse põhimõtteline häda ongi see, et need on populistlikud katsed mõnda valijarühma tema enda ja teiste maksumaksjate raha eest ära osta, pakkuda lihtsaid rahakülvamislahendusi keerulisematele probleemidele. Kellele ei meeldiks aastatega kogutud raha kohe kätte saada ning näiteks uue uhke autoga soojale maale põrutada – vahet pole, mis tulevikus saab. Ja pensionäril on ju alati raha vähe, iga lisaeuroga annab midagi peale hakata.

Ent ühiskonna ja tuleviku seisukohalt on see mõlemal juhul näide vastutustundetust ja lühinägelikust poliitikast, nagu on korduvalt viidatud. Kas tõesti puudub me valitsuses mõistuse hääl, mis ütleks, et kuulge sõbrad, see on ju rumalus, mis me teeme: kumbki idee ei ole jätkusuutlik, jätame nad ära? Julgus niisuguses olukorras pidurit panna näitab riigimehelikkust ning seda on ka varem tehtud.

Miinimum, mida teha, on selliste asjadega mitte kiirustada. Kindlasti eeldavad nii põhimõttelised ja aastakümnete pikkuse efektiga muutused korralikku mõjuanalüüsi, mida aga tehtud pole.