Juhtkiri: poliitilisus lisas Eurovisioni põnevust

Ukraina ja Venemaa duell tänavusel Eurovisionil tegi lauluvõistluse põnevamaks ja tõi selle oma tavalisest, rutiinsest meelelahutusmullist välja. Tegi realistlikumaks ja sisult suuremaks. Win-win tulemus: meelelahutust oli seekordsel Eurovisionil endises koguses, aga tänu väiksele poliitilisele intriigile muus vallas kui LGBT-õigused sai lauluvõistlus jälgijaid juurde.

Ukraina ja Jamala võidulaul „1944”, nagu palju räägitud, jutustab krimmitatarlaste küüditamisest 1944. aastal Jossif Stalini käsul ja vihjab ka sellele, kuidas Venemaa 2014. aastal Krimmi annekteeris. Aga „1944” sõnad on hoopis teisest kategooriast, kui näiteks märtsis Saksa meedias kõlanud otse virutaval satiirilisel laulul „Erdowie, Erdowo, Erdoğan”, mis Türgi presidendi Recep Tayyip Erdoğani endast välja viis. Jamala laulu on võimalik kuulata ka nii, et mõtted ei lähe otsejoones Krimmile. Kes ennast sellest laulust negatiivselt puudutatuna tunneb, peab süüdistama omaenese musta südametunnistust.

Eurovisioni reeglite järgi ei tohi esinejad oma laulu ja lavasõuga edastada poliitilisi sõnumeid. Ukraina laul jäi selle poolest reeglite piiresse. Keelata minevikupainajatest, ebaõiglusest ja muust seesugusest laulmine üldse, lubada ainult sõnumeid stiilis „täna paneme pidu” – see oleks ju absurdne ega aitaks ka Euroopa ühtsemaks muutmisele eriti kaasa. Aga tõsi, laulu ümber tekkinud ažiotaaži tõttu on isegi poliitikakauged ja peohimulised eurooplased nüüd krimmitatarlaste saatusest ja Vene-Ukraina konfliktist natuke teadlikumad kui varem. Eurovisionil oli ju ikkagi ligi 200 miljonit vaatajat.

Poliitika mõjutas žüriisid rohkem kui rahvahääletust. Vene žüriilt Ukraina punkte ei saanud, rahvalt sai kümme.

Praegune olukord on Euroopas selline, et täiesti apoliitilist lauluvõistlust on võimatu korraldada. Žüriide antud punkte mõjutasid praegused poliitilised pinged rohkem kui rahvahääletust. Ukraina ei saanud Venemaa žüriilt ühtegi punkti, aga rahvalt sai kümme. Samamoodi ei saanud Venemaa Ukraina žüriilt ühtegi punkti, aga rahvalt sai 12. Kogunisti 21 riigi žürii jättis Venemaa punktideta, mida Venemaal on tõtatud infosõjaks nimetama, justkui tema enda žürii oleks Ukrainale tasakaalukamalt punkte andnud. Rahvahääletuse punktidega oleks Venemaa tõesti võitja olnud, aga see ei olnud seljavõit, vaid küllaltki tasavägine 361 : 323 võit Ukraina üle. Head laulud olid seega mõlemad ja peegli kirumise asemel oleks Venemaal otstarbekas mõtiskleda, mida nad ise valesti tegid, et paljud žüriid Sergei Lazarevi laulu ei hinnanud.