Aivar Rehe koduhoov 25.09.2019 Foto: Andres Putting

Täna annab politsei siseminister Mart Helmele aru möödunud nädalal toimunud Aivar Rehe otsingutest. On ka põhjust – otsingute käigu kohta on raske kasutada muud väljendit kui äpardumine. Pigem võiks anda märksa karmima hinnangu.

Tõsi küll, endise pangajuhi surnukeha leiti suhteliselt kiiresti. Ja politsei kinnitusel ei viidanud miski vägivallale või õnnetusjuhtumile. Ega sellele, et surnukeha oleks toimetatud tema leidmise kohta – Rehe koduaeda – alles pärast surmahetke. Ent tõsiasi, et Rehet ei otsitud põhjalikult kõigepealt kodust ja koduaiast, jätab mulje, et politsei ei suhtunud juhtumisse piisava tõsiduse ja avara pilguga.

Põhjendus, et kodu ja koduaeda ei kontrollitud Rehe pereliikmete jutust lähtudes ja nende säästmiseks, kõlab inimlikult. Aga kindlasti oleks pidanud arvestama ka sellega, et tegemist polnud kellega tahes, vaid Euroopa viimaste aastate ühe suurema rahapesuskandaali lähedal olnud inimesega. See tähendab: arvestama, et Danske Eesti filiaali endise juhi isik pakub ülemaailmset huvi. Kõik ebatavalised või salapärased asjaolud tema otsingutes võivad vallandada spekulatsioone ja vandenõuteooriaid, mis teevad raskemaks maailma veenda, et Eesti ei ole tegelikult rahapesust läbi imbunud riik. Või vähemalt enam ei ole.

Sellised äpardused toidavad spekulatsioone, mis teevad raskemaks maailma veenmise, et Eesti ei ole tegelikult rahapesust läbi imbunud.

Võib öelda, et politsei tegi Rehe otsingul samasuguse vea, kui see, mis mitu Eesti panka karmi rahapesuskandaali tõmbas – tegutseti, justkui oleks Eesti rahulik, maailmast eraldatud kääbikla. Pangad ei võtnud rahapesuriske küllalt tõsiselt – ega me Läti ole! – ja must raha kasutas nende nõrkused kohe ära. Mitme riskianalüüsi järgi kuulub Eesti juba aastaid kõige väiksema rahapesuriskiga maailma riikide hulka, aga sellest hoolimata siin seda tehti ja oleme saanud külge suure rahapesumaa sildi.

Basel Institute on Governance, kelle edetabelis on Eesti tänavu koguni kõige väiksema rahapesuriskiga riik maailmas, seletab seda vastuolu asjaoluga, et tehniliselt võttes on Eestis kõik rahapesu tõrjumise vahendid küll olemas, kuid nende kasutamise efektiivsus on ilmselt jätnud soovida.

Nii küsimärke tekitanud otsingute kui ka Eestit tabanud rahapesuskandaali õppetunni ühisosa võib kokku võtta järgmiselt: tegemisest üksinda ei piisa, tehes peab ka mõtlema.

Graafika: Kristjan Gabral