JUHTKIRI | Põlluaas kisub üles mõttetut konflikti

Riigikogu esimees Henn Põlluaas ja ka mitu tema parteikaaslast tegid Vene propagandistidele Tartu rahu 100. aastapäevaks toreda kingituse. Söötsid neile ette lihtsa võimaluse lajatada Eestile ametliku avaldusega, milles öeldakse ajalugu võltsides, et Tartu leping on kaotanud jõu.

Kas Venemaa poleks sellist avaldust teinud, kui Põlluaas ja ta mõttekaaslased poleks juba sügisest saadik kuulutanud, et Eesti soovib Petserimaad tagasi saada? Küllap oleks Kremlist mõni meile vastukarva teade igal juhul tulnud, sest Venemaa on olnud Tartu rahu kehtivuse küsimuses juba varem Eestist erineval seisukohal ja tuunib praegu kogu oma lähiajaloo käsitlust endale sobivamaks. Aga nüüd polnud käredale avaldusele ajendi leidmiseks vaja vähimatki vaeva näha – sai viidata aujärjelt Eesti teise riigitegelase sõnadele.

Petserimaa tagasi saamine on praegu sama võimatu, kui oli enne Põlluaasa „sõjakäigu” algust. See „sõjakäik” ei ole karvavõrdki toonud lähemale ka võimalust, et Petserimaa ja Narva jõe tagused alad saavad Eesti osaks tulevikus. Praeguses maailmapoliitilises olukorras on selle teema üles kiskumine mõttetu. Piisab, kui toonitada, et Tartu rahu kehtib. Eestis pole ükski poliitiline jõud selle kehtivust kahtluse alla seadnud.

Mõistlik riigitegelane sisustaks oma tööaega millegi reaalsema ja arukamaga kui Venemaalt territooriumi tagasi saamise küsimus.

Ajaviiteks võib mõnikord ju mõeldagi, mis oleks, kui Venemaa kunagi laguneks: kas tasuks siis Petserimaad Eesti rüppe kutsuda, kas Eesti kodanike enamik seda üldse sooviks ja kas riik jaksaks nende maa-alade majanduslikku järeleaitamisse panustada? Aga oma tööaega ja ametlikke avaldusi sisustaks terve mõistuse juures olev riigitegelane küll millegi reaalsema ja arukamaga. Kui tema eesmärk pole just õhutada Eestis sisetüli või olla Venemaa mõjuagent.

Vene kaardi lauda löömist on Eesti poliitikas ikka ja jälle kasutatud, aga viimase vägiteo, mis tõi valijate hääli, nõudmata suurt tööd ja pingutust, tegi ära Andrus Ansip – teisaldas pronkssõduri. Veel suurem vägitegu, mis nüüd vajaks tegijat, on Eesti venekeelsetele elanikele eestikeelse hariduse andmine, samuti uute sisserändajate eestikeelsesse haridus- ja kultuuriruumi toomine selle asemel, et nad sulanduksid venekeelse elanikkonna hulka. Ent see nõuab visa ja pikka tööd. Palju lihtsam on kütta üles emotsioone Tartu rahu või 9. mail Moskvasse mineku ainetel. Eestile sellest lärmist paraku mingit kasu ei tõuse, pigem vastupidi.