JUHTKIRI | Põlvkond, kes kannab kahte koormat
Tänasest Eesti Päevalehest saate lugeda, kuidas pea iga päev saab Eestis mõni inimene omavalitsuselt teate, et tema eakas vanem tuleb hooldekodusse paigutada. Hooldekodu eest maksmist nõutakse perekonnaseadusele viidates hoolimata sellest, kas vanem lapse üles kasvatamisse üldse panuse on andnud. Nõude vaidlustamiseks tuleb pöörduda kohtusse.
Ebaõiglane ja terve mõistuse vastane? Üldiselt jah, aga kõik sellised juhtumid pole must-valged. Rohkem on veel juhtumeid, kus lapsed oleksid valmis vanema hooldekodusse paigutamise eest maksma, aga see käib neile rahaliselt üle jõu, mistõttu tööeas laps peab osaliselt või täielikult töölt ära tulema, et hooldajaks hakata.
Eesti seadusse sätestatud ülalpidamiskohustuse juured on sügaval ajaloos, sest traditsiooniliselt on oma vanaks jäänud vanemate hooldajateks lapsed. Mitmes riigis on sellest traditsioonist vähem või rohkem eemaldutud, sest elukorraldus on muutunud – enamasti ei ela eri põlvkonnad enam ühes majapidamises koos. Peale selle on suur osa 40–70-aastastest inimestest saanud laste saamise ja surmaea tõusu tõttu n-ö sändvitšipõlvkonnaks, kes peab hoolitsema ühtaegu nii oma alaealiste laste kui ka hooldust vajavate vanemate eest.
See valdkond vajab värskeid tuuli ja muid lahendusi, kui näiteks see, et omavalitsused nõuavad lastelt hooldusraha kohtu kaudu. Üks lahendus, mida ka eelmise riigikogu sotsiaalkomisjon huvirühmade survel põgusalt arutas, on hoolduskindlustus. Näiteks Saksamaal viidi see sisse 1995. aastal, hoolduskindlustuse katteks maksavad töötajad kohustuslikus korras 3,05% palgast, üle 23-aastased lastetud 0,25% rohkem. Nõnda saab hooldekodude ja hooldusteenuse tarvis raha, aga nagu Saksamaa kogemus näitab, ainuüksi rahast (sedagi pole maksust hoolimata küll) probleemi lahendamiseks ei piisa – hooldustöötajatest on alailma suur puudus, sest see on viletsa maine ja palgaga töö.
Hoolduskindlustuse otstarbekus Eestis vajab suurt debatti, aga mõned vajalikud sammud saaks ära teha ka lihtsamalt. Kindlasti vajab ühtlustamist (inimestele soodsamas suunas) omavalitsuste hooldekoduteenuse kinni maksmise praktika. Ning kui riigieelarves tekib võimalus, võiks erakorralise pensionitõusu asemel teha rahasüsti eakate hooldusteenuse kättesaadavamaks muutmisse – selge sihi ja tulemusega tegevusse üldise rahakülvi asemel.
