JUHTKIRI | Poolperspektiivitute koolide tuleviku eest
Haridus- ja teadusminister Mailis Reps ütleb tänases Eesti Päevalehes: „Laste arvu vaadates tuleb lähiaastail ilmselt põhikooli lõpuosa vähendamisi.” Rahvastiku hõrenemine ja vananemine väljaspool Tallinna ja Tartut on kahtlemata probleem, millega oleks koole ja klasse sulgemata keeruline hakkama saada mis tahes erakonna või valitsuse ministril. Ei olegi saadud. Lapsi on ju vähem kui vanasti, pealegi asuvad lastega pered üha enam elama Harjumaale ja Tallinna.
Reps lubab oma intervjuus: „Saame püüda omavalitsustele lisaraha anda nii palju kui võimalik, et nad kodulähedast kooli hoiaksid.” Lisarahast võib tõesti ühe või teise maakooli säilitamiseks mõnda aega abi olla, kuid õpilastele, vanematele ja õpetajatele ei anna selline poolperspektiivitu olek kindlustunnet. Aastaks-paariks leiab omavalitsus lisaraha, aga edasi? Sellises õhkkonnas teevad lastega pered kergemini otsuse paikkonnast hoopis minema kolida, mujalt sinna elama asumise otsused aga raskelt – kui üldse. Surnud ring: klass suletakse, sest lapsi ei ole, ja lapsi ei ole, sest klasse suletakse. Ehk oleks selle ringi lõhkumiseks kohati abi põhikoolile n-ö elugarantii andmisest, et inimesed julgeksid pikemaks ajaks plaane teha.
Üht-teist saab päästa koolitransporti parandades, nii et buss tuleks kodule lähemale ja sõidaks sagedamini. Parem koolitransport maksab muidugi rohkem, kuid võib siiski olla riigile taskukohane, kui mitte külvata raha ühtlaselt nagu praeguses tasuta maakonnatranspordis, vaid panustada üksnes kriitilise mõjuga kohtadesse. Ega Tallinnaski ole kooliteekond alati lühike. Linnaliikluses võib sellele kuluda pool tundi ja rohkemgi, millega maal jõuab juba 20–30 kilomeetri kaugusele. Kodu ja kooli vahemaa talutavus on osalt ka mõtteviisi küsimus. Kilomeetrite poolest pikk koolitee maal võib linna kooliteega edukalt konkureerida, kui õpilaste vedu on hästi korraldatud.
Igatahes ootaks valitsuselt, kes on koalitsioonileppes seadnud eesmärgiks soodustada inimeste tagasipöördumist maapiirkondadesse ja tagada kodulähedaste koolide säilimine, nende lubaduste täitmiseks ka säravamaid ja sisukamaid ideid. Lubadused stiilis „lisaraha anda nii palju kui võimalik” üksnes pikendavad agooniat ega suuda peatada pikaajalist suundumust, mille tõttu on Harjumaale ja Tallinna koondunud juba 46% Eesti õpilasi.
