Mõtteharjutusena ei kõla otsedemokraatia üldse halva ideena, kuid IRL-i ettepaneku tagant vaatab vastu meeleheitlik rapsiv populism – katse iga hinna eest pildil püsida. Täiesti häbenematult tehakse musta valgeks viisil, mida ise võimul olles kõrgelennuliselt tauniti.

Näiteid? IRL-i saadik Erki Nool, kes kasutab kooseluseaduse vastu otsest valet, näiteks kui väidab, et see annab samasoolistele paaridele õiguse hakata lastekodudest adopteerima. Kui samal moel tahetakse ka referendumit teha, näitab see austuse puudumist Eesti valijate mõtlemisvõime vastu.

Rapsimisse annab oma panuse ka endine majandusminister Juhan Parts, kes praegu põhjab viisi, kuidas tema järeltulija Urve Palo kipub parvlaevaühenduse puhul saarte vahel tegutsevatele ärimeestele alla jääma. Näib, et Parts on unustanud, kellel oli võimalus seitse aastat selle nimel töötada, et riik nüüd jälle haledalt kahvlis poleks.

Lastetoetuse eelnõu näppamine sotsidelt. Kui oli juba selge, et jäädakse opositsiooni, avastati järsku sotsiaalkomisjoni toppama jäänud eelnõu, mis lastetoetust mitmekordistanuks. Kõik need aastad, mil valitsuses oldi, see mõte ei sobinud. Niisamuti jätavad kahtlase mulje n-ö lambist tekkinud igatsus võidelda sularaha kättesaadavuse eest või Kremli propagandaga. Kus te siis olite, kui ise tüürist kinni hoidsite?

Viimane katse tekitada ööistungit tuhande muudatusettepanekuga vanemapensionit edasilükkavale eelnõule läheb seni krõbedat põhjamist leidnud Keskerakonna taktikaga samasse kategooriasse.

Täielik värvivahetus pärast valitsusest väljajäämist näitab, et erakonda püsti hoidev selgroog koosneb üksnes võimuihast. Paradoksaalselt on samasooliste paaride tõrjumine viimastest näidetest ainuke, kus IRL-i positsioon seni vankumatu püsinud. Üsna hale alus, et võimule pürgida.