Foto: Andres Putting

Aga ajal, mil britid peavad tekkinud segaduses ennekõike ise otsusele jõudma, tasub vaadata üht peamist põhjust, miks me praegu nii keerulises olukorras üldse oleme. Küsimus on avalikus inforuumis ning selle usaldusväärsuses. Enne Briti referendumit kõlanud valeväiteid on pikalt käsitletud. Need said levida selle tõttu, et ajakirjandus polnud nn valeuudiste ajastuks valmis ning äsja tekkinud sotsiaalmeedia ei kontrollinud tollal info tõelevastavust.

Ajakirjanikud ja meediaettevõtted võivad olla küll nüüdseks palju õppinud, kuid paigal pole ka teised, kellel läänelik liberaalne elukorraldus pinnuks silmas on. Üldjuhul on nende – nimetagem sääraseid liikumisi üldistava märksõnaga „parempopulistid” – siht diskrediteerida kõiki toimivaid institutsioone: kohtuid, esindusdemokraatiat ning ka ajakirjandust. Teisisõnu, lõhkuda ühiskonnas vaikimisi kehtinud usaldust.

Lihtne on rünnata usaldavat ühiskonda, kes pole löökideks valmis. Kuna seda tehakse, tuleb kohaneda.

Hea näide siitsamast Eestist oli EKRE noorteorganisatsiooni Sinine Äratus juhi Ruuben Kaalepi „infooperatsioon” (tema enda sõnastus), kus ta saatis väljamõeldud nimede alt arvamuslugusid muu hulgas Eesti Päevalehele. Kaks neist meie veebis paraku ka ilmusid. Sisuliselt tegutses ta nagu varas, kes ilmub külla, kus äraolijad on seni lukkude asemel pannud uste ette ainult luuad. Jah, pärast esimest ehmatust ilmuvad ustele riivid ja akendele trellid, kuid kraami ärandamisest hoopis suuremat kahju põhjustab järsult suurenenud ebakindlus ning kahtlustamine.

Arusaadav, et mõningad poliitliikumised loodavadki ärevuses ühiskondadest endale kasu lõigata. Kui aga usaldust piisavalt lõhkuda, võivadki olla tulemuseks otsused, nagu (Eesti jaoks kahtlemata) ebamõistlik Brexit. Paraku tuleb tunnistada, et elu on muutunud, ja sellega kohaneda. Meie ümber luusivad kahtlased kujud ja ka meedias tuleb lukud edaspidi tõhusamalt kinni keerata.