JUHTKIRI | Praak venitamise otsa
„Advokaadid tegid Eesti suurima pistisesüüdistuse maatasa,” kuulutas Eesti Ekspress pärast kuu keskel peetud Tallinna Sadama endiste juhtide kriminaalasja eelistungit. Pealkiri mõjus oodatult provokatiivsena. Ent nüüd tuleb välja, et vandeadvokaadid eesotsas Aivar Pilve ja Paul Keresega ei suutnud veenda mitte üksnes ajakirjanikke, vaid ka kohut.
Õigusemõistja tagastas süüdistuskokkuvõtte prokuratuurile, öeldes sisuliselt, et ei saa sellest aru. Nagu Pilv märgib, tuleb sellist asja äärmiselt harva ette. Seda kinnitab ka statistika, mille järgi on prokuratuuri kohtu ette saadetud juhtumite puhul õigeksmõistmise tõenäosus umbes 1%.
Ent tegemist pole mingi pisikese pättuse juhtumiga, vaid Eesti lähiajaloo ühe enim tähelepanu pälviva protsessiga. Süüdistuse järgi kasutasid Tallinna Sadamat juhtinud Ain Kaljurand ja Allan Kiil ära võimalust, mis tekkis 2014. aastal, kui riik andis sadamale korralduse leida kiirkorras uute parvlaevade ehitaja. Süüdistuse järgi olevat Kaljurand ja Kiil ettevõtjatega varemgi sehvtitamas käinud – nii küsinud Kiil kokku kolm ja pool miljonit, Kaljurand ligi 400 000 eurot. Kokku on kohtu all kümme inimest ja kaks ettevõtet.
Millegipärast ei ole prokuratuur suutnud väidetavaid kuritegusid süüdistusakti veenvalt kirja panna. Kohus märgib oma määruses muu hulgas, et pole arusaadav, milliseid käitumisakte kohtualustele ette heidetakse, millal need on toime pandud ja mida taunitavat näeb prokuratuur süüdistuses kirjeldatud tegudes.
Paljuski tugineb tagasisaatmine just neil argumentidel, millega kaitsjad süüdistusakti tümitasid. Kaljuranda kaitsev Keres ütles ERR-ile, et kui süüdistus sisaldab liiga palju ebamäärasusi nagu „teadmata ajal” ja „teadmata kohas”, tekib põhjendatud küsimus, kas seda on ülepea mõistlik kohtule esitada.
Seega muutub veelgi suuremaks tõenäosus, et me ei saagi viimaks teada, kas kohtualused tegid midagi valesti või mitte. Eesti Päevaleht on varemgi tähelepanu juhtinud, et protsessi eeldatav lõpp – heal juhul ülejärgmise aasta juunis – on lubamatult kaugel ja riivab ühiskonna õiglustunnet. Võib mõista prokuratuuri soovi saata kohtu ette kasvõi pooltoores juhtum, et vältida väidetavate kuritegude aegumist. Ent hoogtöö ei tohiks tulla niisuguse praagi hinnaga.
