Juhtkiri | Presidendi visioon ja tegeliku kolimise äng
Töö muutumisest räägib oma kõnedes ikka ja jälle ilusasti president Kersti Kaljulaid. „Enam ei ole kaugel aeg, kus algul 10%, siis 20% ja siis vähemalt pooled meie inimestest ei pea elama ilmtingimata seal, kus nad tööd teevad. Nad ei pea tööd tegema ühes kohas, vaid saavad seda teha seal, kus nad tahavad. Kus on nende jaoks kõige parem, ilusam ja huvitavam,” sõnas ta kuu aja eest Eesti külade maapäeval Vana-Võidus.
Millegipärast ei kosta samasugust poeesiat ja entusiasmi riigiasutustest, kes peaksid 2019. aasta lõpuks kamba peale Tallinnast välja viima tuhat töökohta. Vingus näoga räägib EAS-i juht Alo Ivask hoopis valitsuse poliitilisest otsusest ja töökohtade kolimise kuludest, mida ei korva valitsus, vaid peab katma EAS ise. Vastalised meeleolud valitsevad teisteski riigiasutustes, mistõttu tuhande töökoha eesmärgist on praeguseks enam-vähem konkreetse kattega ainult kaks kolmandikku.
Miks on visiooni ja tegelikkuse vahel selline lõhe, kui infotehnoloogia poolest on Eesti geograafiavabaks töökorralduseks paremini valmis kui enamik teisi riike? Kas sellepärast, et füüsiliste ühendustega on Eestis kehvem seis? Näiteks superministeeriumi hoonet eraldab Pärnust peaaegu kaks ja Tartust üle kahe tunni närvilist autosõitu. Kuna geograafiavabas maailmas peaks vältimatut sõitmist idee poolest järjest vähem olema, võib suurem probleem olla hoopis see, et riigiasutuste juhtimine on ajast maha jäänud ega toeta kaugtööd. Ülemused tahavad alluvaid ikka käeulatuses hoida, eemal töötajad kipuvad karjääris maha jääma jms.
Ministrid, selle asemel et oma poliitilist otsust jõuga läbi suruda, leidke vastus küsimusele, miks haridusministeeriumi Tartusse kolimisest edulugu ei saanud ja kuidas seekord sama saatust vältida.
