Foto: Karli Saul

Võib-olla saabub see aeg õige varsti. Tähelepanu, mis tipnes kunagise esileedi Evelin Ilvese hüüatusega „President rikub avalikult ja häbita ise seadust”, tuli ju paljuski sellest, et presidendi kantselei võttis hiljuti üles puhkusesüsteemi muutmise teema. Kirjutasime probleemist põhjalikult 17. veebruari Eesti Päevalehes. Lühidalt öeldes on häda selles, et praeguste seaduste järgi on riigipeal ametliku puhkuse võtmine ja asendaja seadmine bürokraatia poolest nii keeruline ettevõtmine, et Kaljulaidi eelkäijad on eelistanud seda mitte teha. Eks see ole neile ka materiaalselt kasulik olnud – näiteks Toomas Hendrik Ilves sai teise ametiaja 175 kasutamata puhkusepäeva eest 31 195,62 eurot hüvitist. Aga arvata on, et tegelikult ta kümmet aastat ühegi puhkusepäevata mööda ei saatnud, vaid puhkas aeg-ajalt ikka – mitteametlikult.

Nii et Kaljulaidile küll eesseisva puhkuse asjus etteheiteid teha ei ole, ta järgib seekord eelmiste presidentide kujundatud tava. Ja erinevalt eelkäijatest laseb ta oma kantseleil otsida juriidilist lahendust, kuidas riik saaks puhkusehüvitise presidendi ametiaja lõpus maksmata jätta. Loodetavasti see lahendus leitakse ja ka seadus tehakse varsti ringi. Ükskõik kas pidada presidendi palka suureks, parajaks või väikseks, võiksid kõikvõimalikud hüvitised riigi moraalimajaka kontole jõuda sisule vastava nimetuse all.

Lihtsaim, kuid mitte halb lahendus oleks presidendi puhkus (ja puhkusetasu) vormiliselt üldse kaotada.

Lihtsaim viis süsteemi muuta on teha palgakorraldus riigikogu liikmete omaga sarnaseks – presidendi puhkus (ja puhkusetasu) üldse kaotada. Sel juhul oleks president vormiliselt kogu aeg tööl, kuid mõnele perioodile kavandaks ta siis vähem või üldse mitte tegemisi.

Lihtsal lahendusel on siiski vähemalt üks puudus. Kui riigikogu liige juhtub vastupidi lubadustele mõnda aega kättesaamatu olema, on vähetõenäoline, et sellest riiklikus plaanis midagi hullu sünnib. Riigikogu liikmeid on ju 101, küll otsused saavad tehtud. Aga presidente on meil üks, ta peaks sellise töökorralduse puhul kindlasti olema 24 tundi ööpäevas kättesaadav ja valmis kiiresti täie jõuga ametikohustusi täitma. Presidendi puhkusevalikutele seab see teatavad piirid, aga muude ametiga kaasas käivate kohustustega võrreldes ei oleks see liiga suur isikliku elu ohverdamine.